Janka märkmed

Viivi Luik “Varjuteater”

2012-02-22T11:00:00.000+02:00

Viimaks jõudsin siis minagi selle raamatuni. Nüüd, kui peaaegu kõik ülistavad sõnad on juba ära öeldud ja palju ei olegi varemöeldule lisada.

Autor kirjutab: … ma olen näinud elu jooksul juba nii palju tüdrukuid, kellel jutt jookseb, kes teavad paremini kui Rilke või Shakespeare ise, mida Rilke või Shakespeare selle või tolle teosega ütelda tahtsid.

...
Teeb ettevaatlikuks?
Mitte, et ma tüdruk oleksin ja väga midagi julgeksin arvata. Ütlen vaid väga lühidalt: mulle meeldib Viivi Luige tundlik keel ja selged, peaaegu kõigi meeltega tajutavad kirjeldused.

Tsitaadid:

Oli ime, et väljas oli veel õhku ja valgust, et taevas oli alles ja et maailmal polnud äärt ega otsa. (Lk 136)

***

Selget joont ja kindlat mustrit, mis su elu kaosest varem või hiljem vääramatult nähtavale ilmub, ei näe sa kunagi siis, kui ta kuju võtab, vaid palju hiljem. Elu muster on nii suur, et liiga lähedalt pole teda võimalik näha. (lk 169)

***

Kui ta hilisel õhtul aknast välja vaatas, nägi ta pimeduses ainult omaenda nägu. Niisamuti nagu mina Berliinis. (lk 169)

***

Sealt levis iseäralikku halli lootusetust, külma õudust. Sedasama lootusetust, mida levitavad surnuluud, veretööd, vanglad, õnnetuste toimumise kohad. (lk 228)

***

Asi oli selles, et kannatuselt oli võetud kannatuse nimi. Asemele oli antud kilohind ja tükihind, kasu ja vaheltkasu. (lk 229)

***

Mis tähendab, et igaüks, keda me kuskil juhuslikult kohtame ja kes meile meelde jääb, on märk ja sõnum tulevikust. Mis märk või mis sõnum, eks see selgubki tulevikus. (lk 250)

***

Need silmad olid midagi näinud, oskasid silmapilkselt inimese ära mõõta, välja lõigata ja tükkideks kokku traageldada. (lk 259)

Teised kirjutavad:

http://blog.varrak.ee/?p=3854

http://noudmiseni.wordpress.com/2011/08/23/viivi-luik-varjuteater/

http://loterii.blogspot.com/2011/03/viivi-luik-varjuteater-2011.html

Per Olov Enquist ”Kolme koopa mägi”

2012-02-19T14:07:00.001+02:00

Rootsi keelest tõlkinud Kaja Kaldmaa

Illustreerinud Kristi Kindel

Lugesin kohe „Allatõugatud ingli“ otsa läbi ka P.O. Enquist´i esimese lasteraamatu. Kokkuvõttes võib öelda, et see on armsate illustratsioonidega põnev seiklusjutt.

Per Olov Enquist ”Allatõugatud ingel”

2012-02-19T14:06:00.001+02:00

LRK 19-20/2009

Rootsi keelest tõlkinud Mati Sirkel

Ülev Aaloe koostatud järelsõnas on vahendatud mõnd Per Olov Enquisti vastust ajakirjanikele, ajal, mil ta selle romaani kirjutas: "Minu probleem oli selles, et ma polnud enam võimeline midagi pikemat kirjutama. Ma kirjutasin näidendeid ja filmistsenaariume. Ja üheainsa lühikese romaani „Allatõugatud ingel“. Ehkki teisalt, see on parim asi, mis ma olen kirjutanud."

See on raamat armastusest – seda eelkõige.

Brecht ja Ruth; proua K. ja härra K.; Pasqual Pinon ja Maria; P.O Enquist´i ema ja isa. Kõikide nende suhted on valulised ja üldse mitte enesestmõistetavad või lihtsad. Nende armastus on midagi sellist, mille eest ei saa põgeneda, see on mõlemat poolt vangistav. Sageli on neis piltides, mida autor esitab, naiste peamiseks emotsiooniks oma armastatu vastu suunatud raev, aga mehed näivad nõrgad, arusaamatud või siis oludele alluvad.
Veel ühes vastuses ajakirjanikule paljastab Per Olov Enquist: "Muide, ma poleks iial uskunud, et ma selle raamatu üldse kirjutan, mulle on enesepaljastus, „luukere kapist väljatoomine“, alati vastumeelne olnud, ja ma ei uskunud, et see on üldse võimalik."

P.O Enquist´i enesepaljastus ei seisne mälestuste kirjutamises. Ta paljastab oma tunded.

Brecht teda ei näinud. Nagu poleks Ruthi olemaski. Ta tahtis ju, et teda nähtaks. Inimene võib elada nägemisvõimeta, pime inimene on samuti inimene. Aga kui sind ei nähta, siis oled eimiski.

***

Ta ei anna andeks, ütles Pasqual. Ta laulab kurjalt.

Autorist:

http://en.wikipedia.org/wiki/Per_Olov_Enquist

Tove Jansson ”Aus pettur”

2012-02-19T13:56:00.000+02:00

Rootsi keelest tõlkinud Mari Jesmin

Raamatu ühelt esilehelt leidsin tabava kokkuvõtte: Kunstnik Anna Amelin elab oma majas külaservas, omaette, rahulikult, muretult. Ühel hetkel ilmub tema majja Katri Kling, naine, kes teab täpselt, mida tahab. Vähehaaval saab ta Anna ja kogu tema majapidamise oma mõju ja võimu alla. „Aus pettur“ on romaan kahe inimese ja kahe maailmavaate kokkupõrkest ning aususe ja pettuse mitmest palgest.

See oli minu jaoks ootamatu lugu. Ootamatu pärast Muumitrolle ja Suveraamatut.

Hirmust ja erinevustest ajendatud vihkamine ja mõistmatus, keset külma ja lummemattunud Rootsi talve. Ainus lõpuni soe ja hooliv suhteliin on õe ja venna vaheline. Samas viib just see suhteliin Katri „ausa pettuseni“ - pikka aega põhjalikult ettevalmistatud tulemuseni.

Tsitaadid:

Tegelikult ajas ta oma ärahellitatud heatahtlikkusega hirmu peale, aga keegi polnud jõudnud seda tähele panna; harvad ja lühikesed külaskäigud küülikuvillasse pelutasid juhuslikke külalisi äraoleva viisakusega, mis tekitas tunde, nagu oleksid nad viibinud mingisugusel väiksemat sorti aktusel.

***

Aga ei või iial teada, ei saa kunagi päris kindel, surmkindel olla, et sa pole appi võtnud mingisugust põlastusväärset lipitsemist, meelitamist, katteta omadussõnu, kogu seda jäledat harjumuspärast masinavärki, mis toimub lakkamatult ja kõikjal, tasapisi ja karistamatult selle nimel, et saada, mida tahad …

***

Ta küüris maha naabrite häbelikud jutud kadedusest ja väiklastest eelistest; ta küüris maha kõikide ööde mustad mõtted; ja kõige põhjalikumalt küüris ta lävepaku juurest, kus poemees tavaliselt ühel või teisel põhjusel kõõlus, seisis näiliselt valvsana ning ootas märguannet, et kindel olla, kas ta võib edasi vihata, või on tal kas või pisikegi pidepunkt oma himule. (lk 57)

***

Inimene ei tohi üksi olla, see toob endaga nii palju mõtteid kaasa … (lk 58)

***

See tuba ajas Annale hirmu peale, tundus talle ähvardava ja tohutult melanhoolsena. Ta läks ära, aga tuba tuli talle järele.

Tove Jansson „Suveraamat“

2012-02-09T12:47:00.000+02:00

Tõlkija Tõnis Arnover

Erakordne ja väga armas raamat.

Lisan siia mõned tabavad laused soomlaste raamatublogidest:

Tämä pieni kirja on paljon suurempi kuin päältä arvaisi.

http://kirjamieli.blogspot.com/2011/08/tove-jansson-kesakirja.html

Tämä on kirja, jonka kerran luettuaan lukee todennäköisesti uudelleenkin. Kirja, joka jää hautumaan mieleen.

http://satunluetut.blogspot.com/2011/08/tove-jansson-kesakirja.html

Tove Jansson on nainen, jota on vaikea kuvitella nauramaan täysillä ääneen. Hänen huumorintajunsa on salakavalampaa, mutta joka sitä ymmärtää, hymyilee varmasti.

Kesätapahtumien lisäksi kirjassa kiehtoo kaunis suomalaisen saariston kuvaus. Jos rakastat merta ja saaria, rakastat tätä kirjaakin http://kokolaillakirjallisesti.blogspot.com/2009/07/tove-jansson-kesakirja.html

Tsitaadid:

Väljastpoolt tulijale võib saar tunduda kohutav. Kõik on valmis, igaühel oma koht, isepäiselt, rahulikult ja enesega rahulolevalt.

***

Kas ta oskab joonistada, küsis Sophia mornilt.

Ei, vastas vanaema, ilmselt ei oska. Ta kuulub arvatavasti nende hulka, kes saavad hakkama üheainsa hea pildiga, mitte enam.

***

Üks direktor ehitas Skränmashällile suvilat. Algul ei teinud keegi sellest juttu, neil oli nimelt aastatega kujunenud omadus vaikida ebameeldivad asjad surnuks, et kahandada nende kaalu.

***

See, mida me nüüd teeme, ütles vanaema, on meeleavaldus. Me näitame oma põlgust. Said aru?

Meeleavaldus, kordas lapselaps ja lisas armastusväärselt: Siia ei tule kunagi head sadamat.

Jah, nõustus vanaema.

***

Sophia tormas jändrike kuuskede alla ja kadus. Tee ruttu! hüüdis ta viimases hädas, tee ruttu, rooma! Ja vanaema roomas talle järele, pimesi ja mõtlematult, tema pea käis ringi ja süda oli paha, kiirustamine ei mõjunud talle kunagi hästi. Ta ütles: Aga see on ju erakordselt naeruväärne.

Me peame sosistas Sophia.

***

Armas Jumal, tee nii, et midagi juhtuks, palus Sophia. (lk 194)

***

Ta uuris merd ja nägi, et silmapiir oli muutunud mustaks. See laienes ja merepind tõmbus ootusest ja hirmust kipra. Pimedus tuli lähemale. Valjult kohiseva sosinaga jõudis saarele tuulepuhang, mis liikus edasi, ja siis oli jälle vaikne. Sophia ootas rannas, rohi oli paindunud vastu maad nagu hele vaip. Uus pimedus lähenes kiirelt üle vee, see oli suur torm! Sophia jooksis sellele vastu ja sattus tuule embusesse, teda läbistasid külma- ja kuumahood ja ta hüüdis valjusti: Tuul puhub! Tuul puhub! Jumal oli saatnud talle omaenese tormi, vesi tõusis, oma lõputus heasoovlikkuses kühveldas ta saare poole tohutult vett, nii et see kattis rannakivid, rohu ja sambla ning valgus kohinal kadakate vahele, samal ajal kui Sophia tormas müdinal edasi-tagasi ja tänas Jumalat! Kõik muutus tormakaks ja vingeks ning lõpuks ometi sündis midagi! (lk 195)

***

Vanaema sammus harkisjalu ja surus kepi kõvasti vastu maad. Prügihunnik kaevu juures hakkas pöörlema ja tormas neile vastu, kõik, mis oli rahus puhanud, et kõduneda ja saja aastaga mullaks saada, lendas ja keerles tuule käes üle randade otse möllavasse merre … - murdlained ja lendlev valge vaht pesid terve saare puhtaks!

***

Saabus esimene õhtujahedus ja tantsivad koid olid kadunud. Konnad tulid välja ja hakkasid vastastikku krooksuma, kiilid olid ilmselt surnud. Taevas segunesid viimased punased pilved kollastega ja muutusid oranžiks. Mets oli täis märguandeid ja hoiatusi, metsal oli kõikjal oma salakeel. Jälg, millest keegi ei saanud mööda minna, risti oksad, üksainus punane mustikataim teiste roheliste hulgas. Kuu tõusis ja turnis kadakapõõsa ladvas. Paadid liuglesid rannast välja. Suured salapärased kalad lõid vees lupsu ja punased ämblikud kogunesid sinna, kus nad olid otsustanud kohtuda. Silmapiiri taga oli varjul karm saatus ja ootas. Sophia otsis ravimtaimi, et isale teed keeta … (lk 209)

Susanna Tamaro „Mine, kuhu süda sind kutsub“

2012-02-05T22:10:00.000+02:00

Itaalia keelest tõlkinud Malle Talvet

Seda romaani on müüdud üle miljoni eksemplari. Seega menuk, aga tõenäoliselt mitte Barbara Cartlandi või Rosamunde Pilcheri stiilis. Samas on raske midagi kindlat väita, sest vaatamata üleüldisele vaimustusele või sarjamisele, ja eriti Cartlandi absurdsusse jõudnud kuulsusele Eestis, ei ole ma nende naiskirjanike teoste lugemiseks veel aega leidnud.

Tamaro romaani edu on ehk selgitatav sellega, et ta on kirjutanud ausalt ja südamlikult, on tabanud inimeseks olemises midagi väga olulist, midagi üldinimlikku ja tuttavlikku.

Tiina Jõgeda nimetas seda romaani õnnelikuks tegevaks. Lugedes ma kahtlesin selles väites, sest see romaan on eelkõige siiski nukker. Surmaeelsed päevikuvormis kirjad lapselapsele – ainsale lähedasele. Eneseanalüüs, meenutused ja püüe, läbi elu jooksul omandatud tõdede, aidata oma lapselast. Peategelane püüab lepitada „kaitsetut õhukesenahalist vanadust“ ja „soomusrüüga kaitstud noorust“ ilma kibeduseta, kuigi kibeduseks on põhjust.

Peategelane arutleb: Probleemide lahendus tuleb igapäevasest kogemusest, kui vaadata asju nii, nagu need reaalselt on, ja mitte nii, nagu need mõne teise meelest peaksid olema…

… selleks, et olla tugev, peab kõigepealt iseennast armastama; selleks, et iseennast armastada, peab ennast sügavuti tundma, teadma endast kõike, kõige varjatumaid asju, neid, mida on kõige raskem omaks võtta.

Kui peategelast uskuda, peaks enda mõistmine päeva lõpuks siiski õnnelikuks tegema ja ehk on siis romaangi õnnelikuks tegev.

Tsitaadid:

Elutee ristmikel kohtad sa teisi elusid, see, kas sa õpid neid tundma või ei õpi, elad sügavalt läbi või jätad nad maha, sõltub puhtalt valikust, mille teed ühe silmapilgu jooksul; isegi kui sa seda ei tea, kulgeb sinu ja su lähedaste elu sedamööda, kas lähed otse või teed tihti pöördeid.

***

Milline on imiku pilk? Tühi, teadvuseta? Või hoopis igivana, imekauge, kõiketeadev? Laste sees on loomupäraselt hoopis laiem hingus, meie, täiskasvanud, oleme selle kaotanud ega oska seda vastu võtta.

***

… õnn on rõõmuga võrreldes sama mis elektripirn, võrreldes päikesega. Õnnel on alati mingi põhjus, õnnelik ollakse millegi üle, tunde tekitab miski, mis tuleb väljapoolt. Rõõmul aga ei ole põhjust.

***

Naljakas, aga just hälbimine aitab meil jõuda keskpunkti, südamesse.

***

Kas tead, mis vea me teeme? Selle, et usume, et elu on muutumatu, et kord juba ühtedel rööbastel olles tuleb neid mööda kulgeda lõpuni. Saatusel on paraku palju rohkem fantaasiat kui meil.

***

Ma olin alles väga naiivne, ma ei teadnud veel midagi saatuse lakkamatust tegutsemisest, mul oli ainult üks veendumus: kõik, mis meiega juhtub, juhtub ainult tänu tahte halvemale või paremale ärakasutamisele

***

Neljakümneaastaselt ei ole enam ruumi eksimustele.

Jeanette Winterson “Kehale kirjutatud”

2012-01-28T22:14:00.002+02:00

Aitähh Raamatutoa ja Esimese Armastuse blogijad, et mind selle romaanini juhatasite!

Inglise keelest tõlkinud Kätlin Kaldmaa

„Miks on kaotus armastuse mõõt? küsib ta alustuseks.

Ja siis kohe: “Miks küll on kõige ebaoriginaalsem asi, mida me teineteisele öelda saame, just see, mida me kõige rohkem kuulda ihkame?“

***

„Kas sa vaatad tema peale ja tahad teda? Kas sa vaatad tema peale ja märkad teda?“

… „Vali mõni endasuurune.“ (lk 26-27)

***

Oma südant ei anta kunagi päriselt ära, see vaid laenatakse aegajalt välja. Kui see nii poleks, kuidas me saaksime selle siis küsimata tagasi võtta. (lk 36)

***

Ta tahab, et valgus ta läbistaks, murraks lahti ta hinge tuimad pakasepaigad, mis on jäätunud nii palju suvesid, et ta neid enam lugedagi ei jaksa. (lk 68)

Nagu luule, mis urgitseb su seest välja peidetud tasapindu. Wintersoni keel tekitab nii suurt naudinguga segatud aukartust, et täiesti vale tundub selle kohta midagi kiitvat (ja midagi peale kiitva ei saa) öelda. Kiidusõnad nagu lapse lalin. Näib täiesti totter kirjutada midagi nii ilmselget.

OK, aga siis teiste sõnadega. Romaani järelsõnas ütleb tõlkija Kätlin Kaldmaa: „… autori sõnadevalik on lõpuks see, mis tema loo vastupandamatuks teeb, ja õigeid sõnu valida see naine oskab. Ta on teravmeelne, isikupärane ja leidlik sõnade sepistaja, kelle romaanide tekstid hõljuvad kusagil proosa ja poeesia vahel.“

Veel mõned tsitaadid:

Koduteel rääkisin ma endale kõike seda ja kõik see kokku olid kindel kõnnitee mu jalge all ja korralikult pügatud hekid ja nurgapood ja J. auto. Iga asi omal kohal: armuke, sõber, elu, võtteplats. (lk 36)

***

Nimisõnadel pole tänapäeval mingit väärtust, kui nad just mõne iseäranis ülistava omadussõnaga ei riimu. (lk 49)

***

Ta räägib tõtt. Ma mõtlesin tõepoolest, et ma võin hommikuse ajalehe ajal kodust lahkuda ja kuuesteks uudisteks tagasi tulla. Ma ei olnud valetanud J.-le, aga paistab, et ma olin valetanud iseendale. (lk 53)

***

Ta lämmatas mu meeled. Temaga koos unustasin ma tunded ja püherdasin rahuolus. Te arvate et rahuolu on tunne? Olete kindel, et see pole tunnete puudumine? Mina võrdsustan seda tuimusega, mille inimene hambaarsti juurest kaasa saab. Mitte valu ega valu puudumine, vaid kergelt pilves. (lk 71)

***

Mitte keegi, keda L. on armastanud, ei saa olla väärtusetu, kui ma usuksin vastupidist, peaksin tunnistama, et ka mina võin olla väärtusetu. (lk 68)

***

Sa ei saa sellest üle, sest „see“ on inimene, keda sa oled armastanud. Valu lakkab, tulevad uued inimesed, aga see tühimik ei sulgu kunagi. Kuidas saakski see juhtuda? See auk minu südames on sinu kujuga ja keegi teine ei sobi sinna. (lk 150)

***

Issand. Issand küll. Issand.“ Just nagu suudaks kordamine saavutada seda, mida usk ei suuda. (lk 166)

Viivi Luik, Hedi Rosma “Ma olen raamat”

2012-01-28T18:08:00.001+02:00

Liigutav dialoog – intensiivne ja aus. Lugesin aeglaselt ja järelemõtlikult – mitmeks õhtuks jätkus.

Minuga kõige enam kõnelenud laused või lausekatked:

Mulle tundub, et kuskil siin peitub VASTUTUS, mis sõnadega alati kaasas käib. Kui SÕNA kaudu midagi ellu äratada, millelegi elu anda, peab selle eest ka vastutama. (Rosma lk 40)

***

Kunstroose võib ju toota kui palju tahes, kuid kõigest devalveerimisest hoolimata ei muuda see pärisroosi olemust karvavõrdki. (Luik lk 50)

***

Kuid see, mida üks hulk inimesi ühel või teisel ajal arvab, ei muuda tõde ennast ... . (Luik lk 57)

***

… inimene igatseb endast „omasarnastele olevustele“ teatada ja et teade jõuab pärale ainult siis, kui sa sellesse oled pannud oma hinge. (Luik lk 60)

***

Inimene peab enne saama inimeseks, kui ta oma loominguga teistele inimestele midagi tõeliselt ütelda saab. Mitte keegi ei saa kirjutada midagi selleks, et teistele ütelda, vaid ta peab kõigepealt iseenda küsimustele vastama ja alles siis saab see teistele midagi ütelda. (Rosma, Luik lk 68)

***

Suur kirjanik laseb raamatul ennast ise kirjutada, ja teda ennastki üllatab, kuhu raamat pöörab ja kuhu välja jõuab.

…

Inimene ei tea oma homset päevagi, kuidas ta võib teada siis sedagi ette, mis tema raamatus toimub. (Luik lk 78)

***

Elu ongi raamatu kirjutamine. Nii nagu igaüks ise kujundab täna oma homset päeva, nii põhjustab ühe lause kirjutamine järgmise lause. Keegi ei tea kuhu see viib. (Luik lk 85)

***

VALIK on lihtne – kas elada nii, nagu surma polekski, või surra nii, nagu poleks elanudki. (Rosma lk 101)

***

Ainult iseenda läbi tunneme me teisi inimesi ja ainult omaenda elu kaudu tunneme või aimame me teiste elusid, teiste surelikkust. (Luik lk 137)

Veel:

http://librariancat.wordpress.com/2011/07/01/viivi-luik-hedi-rosma-ma-olen-raamat/

http://svenvabar.blogspot.com/2011/01/ma-olen-olemas-ma-olen-raamat.html

George Orwell „Loomade farm“

2012-01-23T20:08:00.000+02:00

George Orwell (tegelik nimi Eric Arthur Blair; 25. juuni 1903 Indias Bihari provintsis – 21. jaanuar 1950) oli inglise kirjanik.

Kirjanikunime Orwell võttis ta Orwelli jõe järgi East Anglias.

“Jõuline stiil, kütkestav ausus, rikkalik vaimukus haaravad meid jäägitult kaasa. Ja tema isikuomadused – avameelsus, idealism ja pühendumus – helgivad tema kirjutistes läbi nagu mäekristallid selgest ojast,” märgib Jeffrey Mayers Orwelli biograafias “Orwell. Ühe põlvkonna painav süütunne” (Inglise keelest tõlkinud Lia Rajandi, Varrak 2005)

____________________________________________________________________

Tõlkinud: Mati Sirkel, Tõnis Arro, Tiit Kusnets, Rünno Vissak

„Loomade farm“ ilmus Inglismaal 1945.aastal.

Eestis a m e t l i k u l t esmakordselt 1988. aastal.

Impulsi see raamat läbi lugeda, sain ETV hommikuprogrammist. Nimelt on reedeses "kolme lemmikraamatu rubriigis" suisa kaks inimest „Loomade farmi“ oma lemmikraamatuks nimetanud. Jah – isegi nagu piinlik tunnistada – et ma ise seda juba 1983. aastal lugeda ei saanud. Omakirjastusliku väljaandena, masinakirjas läbi viiekordse kopeerpaberi trükitud keelatud raamatuke, oleks mulle kindlasti kustumatu mulje jätnud. Mässumeelne mina oleks rahulolev olnud, et neid, kellel oli (või on veel praegugi) võim otsustada inimelude üle - võrreldi täissöönud sigadega; nende jõustruktuure aga kuulekate ja tigedate koertega. Allegooria meie tolleaegse ühiskonna ja tegeliku elu vahel oleks olnud selgesti tajutav, kuigi jah – Tümpsasid e. töörügajaid oli kaheksakümnendatel kindlasti vähem kui revolutsioonijärgsel Venemaal või sõjajärgses Eestis. Selle võrra rohkem oli lihtsalt ükskõikseid vaikijaid, kaasamäägijad ja ajupesu korraldajaid.

Algne võrdsusetaotlus viis nutika ja julma Napoleoni juhtimisel totalitarismini. Napoleon sai selleks ainsaks loomade eeskujuks – ü l i j u h i k s, kes toetus oma emisekarjale, tapjakoertele ja Kiunatsile (propaganda ning salateenistus) - surumaks maha igasugune vastupanu kehtivale režiimile. Ega keegi eriti ei üritanudki - hirm ja pime usk, mis aitas elada - takistasid. Ülijuht taganes algsetest aatelistest ideedest järk-järgult ja täielikult. Tahvlike seitsme käsuga asendati uuega ja sellel seisis:

KÕIK LOOMAD ON VÕRDSED, AGA MÕNED LOOMAD ON VÕRDSEMAD KUI TEISED.

Kurb.

Võrdsus ja vabadus on omavahel vastuolus – mida rohkem on üht, seda vähem on lõppkokkuvõttes teist?

Nüüd, 67 aastat pärast „Loomade farmi“ esmakordset ilmumist saab kujutleda uusi peatükke - 60- ndate mõningasest vabameelsusest, stagnatsioonist, laulvast revolutsioonist ja sellele järgnenust.

Ernest Hemingway „Pidu sinus eneses“

2012-01-17T00:02:00.000+02:00

Inglise keelest tõlkinud Enn Soosaar

Memuaarikogus kirjeldab Hemingway üsna rõõmsal toonil oma Pariisis elamise perioodi - 1920. aastatel. Tänavad, kohvikud, toit, hipodroom, raamatukogud, raamatud, kirjutamine – ja muidugi inimesed. Ta kirjeldab ka oma suhteid mitmete tolleaegsete kirjanikega nagu näiteks Gertrude Stein, Francis Scott Fitzgerald, Ezra Pound, James Joyce, Ford Madox Ford.

Raamat ilmus esmakordselt 1964. aastal ehk neli aastat pärast Hemingway surma.

Tsitaadid:

Ma olin juba õppinud end mitte kunagi tühjaks kirjutama, katkestasin alati siis, kui kaevu sügavuses veel midagi leidus, ja lasksin kaevu öösel allikatest, mis teda toitsid, uuesti täis nõrguda. (lk 25)

***

Sügisel on kurbus ootuspärane. Osa sinust sureb iga aastal, kui puudelt langevad lehed ja tuul kõigutab nende raagus oksi külma talvise taeva taustal. Ent sa tead, et kevad tuleb alati, nagu sa tead, et pärast jäävangistust hakkab jõgi uuesti voolama. (lk 37)

***

Ainus, mis su päeva võis rikkuda, olid inimesed, aga kui sul läks korda kokkusaamisi vältida, kadusid päeval piirid. Inimesed panid alati su õnnele piire, välja arvatud mõned üksikud, kes tõid kaasa samasugust rõõmu, nagu tõi kevadki. (lk 39)

***

Tol ajal ma juba teadsin, et kui elus millelegi – olgu heale või halvale – saabub lõpp, jääb järele tühjusetunne. Seejuures täitub tühjus, mis jääb pärast halba, iseenesest. Tühjus pärast head saab täituda ainult siis, kui leiad midagi veel paremat. (lk 49)

***

Et kirjutamist alustada, peab see muutuma ainukeseks asjaks, mida ma teha saan, ja mul ei tohi olla mingit teist valikut. Seni las surve tõuseb. (lk 59)

***

Need inimesed muutsid kohviku hubaseks, sest nad tundsid huvi üksteise vastu … (lk 62)

***

Ma ei vastanud ja kirjutasin veel ühe lause. Kui kirjutamine tõepoolest läheb, ja on sind tervenisti haaranud, ei ole seda kerge tappa. (lk 69)

***

Mul hakkas tollest kirjandusliku elu elamisest villand saama – kui see üldse oligi kirjanduslik elu – , ja juba häiris mind teadmine, et ma ei ole tööd teinud, ja ma tundsin surmatuska, mis haarab mind iga kord, kui ma olen oma elust päeva ära raisanud.

***

Louis-Ferdinand Celine „Reis öö lõppu“

2012-01-11T22:45:00.000+02:00

Tõlkija Heli Allik

Tõlkija Heli Allik kirjutab: „…Olen üritanud ennekõike teha seda, mida teeb originaal; liikuda selle jälil, mis on kõige tähtsam – proovinud hoida teksti elusana. Minu eesmärk oli tõlkida ennekõike emotsiooni, mitte sõnu. Tähtsamaks kui ajalooline truudus ja tehniliste terminite täpsus pidasin ma ülesannet sõnad jooksma, hüppama ja tantsima panna. …“

Minu peas jooksid, hüppasid ja liuglesid need sõnad suure naudinguga.

Celini grotesksus ja halastamatu iroonia näib mulle tänases päevas värske ja üsna ajakohane. Seega, kui peaks maitse üle kaklema minema, siis ma osaleksin tuliste austajate leeris. Püüdsin tsitaatide seas mingi valiku teha. Suht võimatu. Ridamisi, üksteisele järgnevad pikad liuglevad lõigud, mis panevad muigama, ajavad naerma või panevad mõtlema, et just nii see ju ongi, et just nii õudne see ju ongi. Lühidalt väga raske valik.

Tsitaadid:

Kui sul kujutlusvõimet ei ole, siis on surm tühine asi, aga kui sul on kujutlusvõimet, siis on see talumatu. See oli selge! Ma polnud mitte kunagi nii paljudest asjadest ühekorraga aru saanud. (lk 23)

***

Et üks idioot lõpuks mõtlema hakkaks, peab temaga väga palju asju juhtuma, ja väga julmi. See, kes mind elus esimest korda mõtlema pani, päriselt mõtlema, praktilisi mõtteid, mis olid tõesti minu mõtted, see oli ilma kahtlusteta Picon, see neetud piinalõust. (lk 31)

***

Kokkuvõttes, L. lihtsalt sonis õnnest ja optimismist, nagu kõik inimesed, kes on elus suutnud jääda õigele küljele, õiguste, tervise ja kindlustunde poole, ja kellel on veel kaua elada. (lk 57)

***

Nende abistamiseks korraldati korjandusi, laatasid ja müüke, ja „päevi“ selle heaks ja tolle heaks, ja eriti organiseerijate endi heaks. Valed, seks ja surm. Kõik muu oli ära keelatud. Kõik valetasid raevukalt, kõrges kaares üle igasuguse kujutlusvõime, üle groteski ja absurdi, lehes ja plangul, suu, sülje ja silmadega. (lk 59)

***

Kui sa oled nõrk, tuleb neilt inimestelt, keda sa kõige rohkem kardad, maha kiskuda viimsedki autoriteedi riismed, mida sa kipud neile omistada. Sundida end nägema neid sellisena, nagu nad on, hullematena, see tähendab, kui nad on, seda absoluutselt igas mõttes. See vabastab, see avab su silmad, see kaitseb veel rohkem, kui sa oskad aimata. See annab sulle teise enda. Olete kahekesi. (lk 69)

***

Väike inimene saab rahus elada vaid suurte inimeste põlguses, sest suurte ainus mõte rahva peale on ajendatud kas omakasust või sadismist …(lk 75)

***

Nemad, see on nüüd täiesti selge, olid jäänud õigele poolele, kus valitses naeratav, aga vaieldamatu käsk mitte lasta enda juurde mehi, ohvriliha. … kaardid olid jaotatud. (lk 104)

***

Senikaua kui sõjaväelane ei tapa, on ta laps. Teda on kerge lõbustada. Ta pole harjunud mõtlema ja peab kohutavalt pingutama, et aru saada, mida sa ütled. Kapten Fremizon ei tapnud mind, ta ei joonud, ta ei teinud midagi oma kätega, jalgadega samuti mitte, ta üritas mõelda. See oli tema jaoks katsumus. Ta oli mul peadpidi peos.

***

Ei ole olemas intelligentset edevust. Edevus on puhas instinkt.

***

Minu kolleegid ei vahetanud omavahel kunagi mõtteid. Ainult lamedusi, mida alati öeldakse, ja mida keedeti ja keedetakse uuesti üle … Mõtete riismed: „Elada tuleb mitte muretseda!“ … „Neeger kõlbab tõrvapapiks“ jne

***

… tema hirmuäratav mõrtsukanägu, või ütleme, et mitte kedagi alusetult laimata, hulljulge mehe nägu, kellel on metsikult kiire elus ennast teostada, mis teeb täpselt sama välja.

***

Ta jäi silmapilkselt magama, tuld ära kustutamata. Ma isegi tõusin püsti, et vaadata valguse käes päris lähedalt ta nägu. Ta magas, nagu igaüks oleks võinud magada. Ta nägi täiesti tavaline välja. See poleks halb mõte, kui oleks midagi, mis aitaks eristada häid inimesi kurjadest.

***

…saatus on ületamatu müür, ja igal õhtul kukud sa tagasi selle jalamile, hirmust homse päeva ees, mis tundub iga kord aina ebakindlam, masendavam. (lk 211)

***

Minul oli peas ainult tuuletõmbus, igast küljest murenev ja painatud mõistus, nii palju oli sealt unistusi läbi käinud, ja nii palju neid maha jäetud. (lk 217)

***

Nooruses õigustad ikka ka kõige kivisemat ükskõiksust, kõige küünilisemat reetmist mingisuguse kogenematu romantismiga, kire kapriisidega. Aga hiljem, kui elu on sulle juba näidanud, kui palju salakavalust, julmust ja kurjust on vaja lihtsalt selleks, et püsida kuidagi 37° peal, siis avad sa silmad, ja teisiti sa ei saa, ja sa näed kogu seda jälkust, mis sinu minevikus tegelikult peitus. (lk 221)

***

See ongi eksiil, see halastamatu paratamatus vaadata elu sellisena, nagu ta on, nende väheste selgete tundide jooksul, mida inimese eluajal nii harva ette tuleb, kui vanad harjumused on sind juba lahti lasknud, aga uued pole veel piisavalt nüristada jõudnud. (lk 225)

***

Ilu, see on nagu alkohol või mugavus, sa harjud sellega ära, hakkad seda enesestmõistetavaks pidama. (lk 240)

***

Inimesed maksavad kätte, kui neile head teed. (lk 257)

***

Kõik inimesed on pärast paari aastat ebaõnnestumisi üsna ühte nägu.(lk 294)

***

Terve olla, see on kokkuvõttes ainult parem kui üldse mitte olla. Terve olla, see tähendab töötada, no ja edasi? Samas kui kasvõi ainult minimaalne haigepension, see on lihtsalt ja labaselt jumalik

Kui sul vaesele raha pole anda, ole parem vait. (lk 353)

***

Minu jultunud märkus ei vihastanud teda sugugi, ei, ta oli selle peale ainult veel kenam ja kaunim. Midagi ta minult tahtis, see oli selgelt paista. (lk 355)

***

Elada täiesti kuivalt, ilustamata, te mõelge, milline õudus see on! Elu on nagu kool, kus igavus on korrapidaja, ta hoiab sul kogu aeg silma peal, pidevalt tuleb teha nägu, et sul on midagi tohutult põnevat käsil, muidu ta tuleb su aju õgima. (lk 373)

***

… mingi imelik hõljumine haaras mind järsku, justkui need hullud oma jutuga oleks mind endaga kaasa tõmmanud, eemale mu tavalisest ankrupaigast, niimoodi märkamatult, ühest tavalisest lausest teise, ühest süütust sõnast teise, kuni olin otse keset nende hullust … (lk 449)

***

Me võime rääkida ja teeselda mida tahes, aga elu jätab meid maha ammu enne seda, kui meie ise tegelikult elust lahkume. (lk 482)

***

Romaanivõistluse tulemused

2012-01-10T12:22:00.000+02:00

http://raamatupalat.blogspot.com/

http://www.postimees.ee/699468/naisametnike-voidukaik-uues-eesti-romaanis/

Michael Cunningham „Tunnid“

2012-01-05T14:14:00.000+02:00

Tõlkinud Karin Suursalu

Michael Cunningham (sündinud 6. novembril 1952) on Ameerika Ühendriikide kirjanik. Romaani "Tunnid" eest on Michael Cunninghan pälvinud Faulkneri ja Pulitzeri preemia (1999). ("The Hours"). Teos on saanud ainest Virginia Woolfi 1925. aastal ilmunud romaanist "Proua Dalloway".

Romaani järgi valminud film "Tunnid"

Proua Woolf. Proua Dalloway. Proua Brown. Luuletaja Richard.

Raamatu tegevus saab alguse hetk enne Virginia Woolfi enesetappu 1941. aastal. Seejärel kohtub lugeja proua Dalloway´ga – aga see proua Dalloway ei ole briti üliku abikaasa, nagu Woolfi romaanis, vaid moodne naine XX sajandi lõpu New Yorgist. Proua Brown, romaani kolmas peategelane, on samuti ameeriklanna, kuid teda kohtame me juba järgmises ajahetkes – aastas 1949. Proua Brown küpsetab torti, kasvatab poega ja loeb Woolfi romaani “Proua Dalloway”.

Kõik kolm naist on omavahel seotud läbi Richardi. Proua Dalloway ja proua Brown läbi vahetu kontakti, Virginia Woolf ja tema romaan “Proua Dalloway” kaudselt, aga see-eest ehk kõige mõjuvõimsamalt. Jüri Talvet ütles selle kohta „Romaaniülikoolis“ väga tabavalt: Kirjanikud surevad, aga nende sõnadest ja kujunditest sündinud elud jätkuvad, annavad hingetuge elavatele, kui ka elu nende ümber kokku variseb (28. märts 2008 Eesti Päevaleht)

Koos traagelniitide nähtavaks tulemisega näib esialgu segasena paistnud lugu üsna geniaalne. Pinge langeb.

Tsitaadid:

Ta peatub mitu astet enne allajõudmist, kuulatab ja ootab; teda valdab taas too unenäoline tunne, nagu seisaks ta kulisside vahel, valmistuks lavale minema ja mängima näidendis, milleks tal pole sobivat kostüümi ja mis pole korralikult selgeks õpitud.

***

Laura pistab käe hommikumantli taskusse, et võtta sigaret, kuid muudab meelt ja tõstab käe hoopis juuste juurde …

***

Sally rüüpab kohvi, ta tahaks ära minna, ta tahaks jääda; ta tahaks, et ta ei tahaks, et Oliver teda imetleb. Maailmas pole vägevamat jõudu kui kuulsus, mõtleb ta. Et meelekindlust säilitada, vaatab ta korteris ringi.

***

„Kas sa mäletad teda? Oma teist mina? Mis temast on saanud?“

***

Kogu tänaval, kõigil tänavatel säravad aknad. Kaetakse õhtusöögilaudu, jutustatakse päeva võitudest ja tagasilöökidest.

***

… nii nagu kunstnik tõmbab lõuendile viimase värvitriibu, mis annabki maalile mõtte; nii nagu kirjanik paneb paberile rea, mis elustab loo salapärased kujundid ja tuuma.

Pierre Bayard „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?“

2012-01-03T14:37:00.000+02:00

LRK 2008/18-20

Prantsuse keelest tõlkinud Tanel Lepsoo

Vaimukas ja hästi loetav tekst.

Oluline on, et ta ei väljuks sellest virtuaalsete raamatute ruumist, mis võimaldab meil elada ja teistega suhelda. Ei maksa riskida kokkuleppelise ruumi lõhkumisega, see kujutab endast otsekui kaitsvat kuube, ega nõua inimeselt vähemalt selles kontekstis, nende konkreetseid teadmisi Shakespeare´i kohta. (lk 109)

***

Nii nagu sõnad, nii moonutavad ka raamatud meid esindades meie olemust. On välistatud, et me täielikult klapiksime selle pildiga, mille nad meist annavad, kuna see pilt on erapoolik, idealiseeriv või halvustav, ja meie eripära, läheb selle varjus kaduma. (lk 110)

***

Et rääkida häbi tundmata raamatutest, mida me pole lugenud, tuleks pääseda kodust ja koolist kaasa saadud rõhuvast kujutlusest, millega me terve elu üritame tulutult sobituda, nagu võiksid teadmised olla ilma lünkadeta. Palju vähem loeb see, mida me tõena esitame, kui see, mida me tõena enesele esitame, ja see viimane toimib edukalt ainult siis, kui me vabaneme ahistavast, meid sisemiselt piinavast ja piiravast nõudmisest näida haritud. (lk 111)

Kalju Kangur „Hajameelne tramm“

2011-12-25T22:14:00.000+02:00

Illustraator: L. Vallimäe-Mark
Eesti Raamat 1966

Kuna on jõulud ja ma alati jõuluvanale ka „Toonekure luuletust“ loen, siis on õige aeg teha sügav kummardus Kalju Kangurile. 1966. aastal ilmunud raamatust ei ole minu teada kordustrükki tehtud ja sellest on kahju, sest selles raamatukeses on väga vahvad luuletused. Minuni jõudis see raamat minu vendade poolt räsituna ja lisaks Vallimäe-Mark´i illustratsioonidele olid nad sinna ka mõned punased sõdurid joonistanud. Raamat sai neist täiendustest vaid armsamaks. See on tänagi meie raamaturiiulis. Vahel ma võtan selle lahti ja loen oma lemmikuid üle: „Jäätisemüüja, kes oli kitsipung“, „Käpard-Kaie kapilugu“, „Käpard-Kaie supilugu“, „Tütred tünnis“. Viimast luuletust illustreerivad imekaunites kleitides printsessid – nad meeldivad mulle täna samavõrd kui neljasena.

"Toonekure luuletus" e. Miks toonekurg seisab ühel jalal

Siis, kui noores põlves

toonekurg käis koolis,

matemaatikast ta

liiga vähe hoolis.

Aknast tunni ajal

vahtis kaela kangeks,

tegemata jättis

kodus ülesanded.

Kasvas suureks kurg

Tulid omad mured:

saapaid oli tarvis

ükskord toonekurel.

„Mitu saabast tellin?“

pidas kurg siis aru,

et ei saaks neid vähe

ega ülearu …

Hulga päevi nõnda

arutledes viitis,

luges oma jalgu,

korrutas ja liitis.

Üks ja üks on kokku

üks – ta viimaks arvas.

Ühe saapa tõi

ja ühel jalal kargas.

Ühel jalal kargas,

imestas mis kole:

miks siis teises jalas

saabast mul ei ole?

Praegugi ta seisab

ühel jalal seal,

mõtleb, kus on viga,

mõtleb, murrab pead.

Daniel Pennac „Nagu romaan“

2011-12-25T19:12:00.000+02:00

Prantsuse keelest tõlkinud Ants Saat

Ood lugemisele ja õpetajatele, kes suudavad meid raamatuid armastama panna.

Mulle meenus minu kirjanduse õpetaja, kes oli loomulikult minu lemmikõpetaja. Ta eiras suures osas nõukogude aegset kooliprogrammi; rääkis tundeliselt ja harda armastusega oma lemmikutest; luges neid ette; varustas meid sisukokkuvõtetega; tunnustas meie enda hädiseid katsetusi; elas meie avastustele kaasa.

Veel meenus mulle minu vanem vend, kes luges mulle (väikesele tüütusele) ette enamuse Lindgren´i, Annie M. G. Schmidt´i ja Nikolai Nossov´i raamatutest, juba enne, kui ma kuueseks sain. Ta tegi seda lihtsalt selleks, et saaks teha seda, mida ta kõige enam tahtis teha ja pääseks minu kantseldamisest. Ma olen tänini tänulik.

Tsitaadid:

Loetud raamatu mõnu hoiame me enamasti kiivalt saladuses – kas sellepärast, et ei leia selles kõneainet, või siis sellepärast, et enne, kui võime selle kohta midagi öelda, tuleb lasta ajal selle kallal oma sulnis destilleerimistöö teha. See vaikus on meie läheduse tagatis. Raamat on loetud, kuid meie pole sellest ikka veel väljas. … Ta hoiab meid Suure Välise eest. See püstitab meile kõrge vaatlustorni üle ümberkaudsete maastike. Me oleme lugenud ja me oleme vaikinud … (lk 74)

***

Ääretu kurbus, üksindus üksinduse sees on olla kõrvale jäetud raamatutest – kaasa arvatud neist, milleta vabalt toime tuleme. (lk 137)

***

Inimene ehitab maju, kuna on elusolend, kuid ta kirjutab raamatuid, kuna teab, et on surelik. Ta elab teistega koos, kuna on kariloom, kuid ta loeb, kuna teab, et on üksi.

(lk 159)

***

Henry Miller „Vähi pöörijoon“

2011-12-18T20:19:00.000+02:00

Tõlkija Erkki Sivonen

Absoluutne tipp.

Ma loen seda raamatut aegajalt üle ja pole üldse oluline, millisel leheküljel mu silmad peatuvad – see on läbivalt hea – läbivalt inspireeriv.

Sellest raamatust otsitakse ja ka leitakse šokeerivalt seksuaalseid seigakesi. Minu arvates olid need seigakesed loomulik osa Milleri elust – need olid loomulik osa kahekümnenda sajandi 30-ndate aastate elust Pariisis. Ta ei häbenenud oma töötust, nälga, kodutust – miks oleks ta pidanud häbenema suhteid lõbusate naistega? – see oli ju päikselisem pool. Miller kujutas elu nii, nagu ta seda nägi ja tajus. Tema maailm on avar, ta märkas detaile ja ta keel on väga rikas.

Tõlkija Erkki Sivonen vahendab 1992. aastal Eestis esmakordselt ilmunud trüki autorit tutvustavas osas üht Miller´i mõtet, mis mulle väga meeldib: „Kas pole kummaline, et võib mõista ja nautida vahendamatut? Inimene mitte ei vahenda sõnade abil, vaid astub ühendusse oma kaasinimese ja oma Loojaga. Ikka ja jälle ollakse mõnda raamatu käest pannes sõnatu. Vahel on see selle pärast, et autor nagu oleks „kõik juba ütelnud“. Aga ma ei pea silmas seda reaktsiooni. Minu meelest on tummaksjäämine millestki hoopis sügavamast. Sõnad tulevad vaikusest ja vaikusesse lähevad nad ka tagasi, kui neid õigesti kasutatakse. Vahepeal leiab aset midagi seletamatut: ütleme, juba surnud mees ärkab, haarab su tervenisti oma võimusesse ning lahkudes jätab su maha sootuks teistsugusena. Ta teeb seda märkide ja sümbolite abil. Kas pole see võluvõim, mida ta omas – või ehk omab?“

Henry Valentine Miller (26. detsember 1891 – 7. juuni 1980) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik. Vähem tuntud on ta maalikunstnikuna. Tema romaanid on segu autobiograafiast, sotsiaalsest kriitikast, filosoofiast, sürrealistlikest assotsiatsioonidest ja müstitsismist. Ta kirjutas ka reisijutte ja kirjanduskriitikat. "Vähi pöörijoon" ("Tropic of Cancer") on Henry Milleri esikteos, mis kirjutati Pariisis 1930–1931 ja ilmus Pariisi kirjastuses „Obelisk" 1934. See romaan sai (nagu Milleri järgmisedki teosed) Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides moraalitsensuurilistel põhjustel ilmuda alles 1960. aastatel.

(Allikas: Vikipeedia)

Tsitaadid:

Ma istun rabatuna voodil ja mõtlen inimese sünnieelsele olekule. Järsku hakkavad kellad lööma – veider, ebamaine muusika, justkui oleksin ma sattunud Kesk-Aasia steppidesse. Ühed kõlavad pikalt ja kaikudes , teised purskavad esile joobnult ja halavalt. ... Ja nüüd on kõik vaikne, ainult viimane toon kriibib veel õrnalt öist hääletust – tasane kõrge kumin, mis hääbub nagu leek.

***

Ta meenutab mulle miskipärast posti külge seotud nuumhane. Peab olema veider tunne seda puust kompa voodisse viia.

***

Mitte miski mis minuga oli juhtunud polnud suutnud mind hävitada. Hävinud olid ainult mu illusioonid. Ma ise olin terve. Maailm oli terve.

***

Kas ajaloo lakkamatu edasimarss on oluliselt, põhjapanevalt muutnud kasvõi ainsatki inimloomuse joont?

***

Hommikuti andub ta ulmadele. Enamasti unistab ta minevikust.

***

Ja ehkki ma ei ilmutanud kunagi eriti suurt kaasatundmist, oskasin ma vähemalt õigel ajal vait olla.

***

Ma käitusin nagu oksal küpsev pirn.

***

Minu huultel oli seletamatu naeratus - mure peiteks ettetõmmatud mask.

***

Kui päike tuli välja, võtsid asjad teistsuguse ilme. Nende silmisse tuli lootusekiir, nad kõndisid vetruvamalt ja näitasid üles ärksameelsest.

***

Samal ajal kui minu mõttelend juba minutiga miile läbis, raputas ta mul äkitselt kätt ja soovis kaabut kergitades head õhtut.

***

Neil oli sügav uni ja nad ei kaevelnud millegi üle; nad polnud ei rõõmsameelsed ega norus. Ükskõiksed, keda Dante määras põrgu eeskotta. Koorekiht.

Javier Marias "Kirjapandud elud"

2011-12-16T22:53:00.000+02:00

LRK 38-40/2010

Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall

Javier Marías ise on raamatukese kohta järgmist kirjutanud: „Niisiis on selle raamatu teemaks elulood, täpsemini nende fragmendid: haruharva antakse hinnanguid teostele, ning isikute käsitlusest ilmnev sümpaatia või antipaatia ei ole tingimata vastavuses minu imetlusega või selle puudumisega nende loomingu suhtes. Kaugel hagiograafilisusest ning samuti hardusest, millega sageli kõneldakse suurtest kunstnikest, on need «kirjapandud elud» jutustanud minu hinnangul eelkõige armastuse ja huumoriga. Viimast kohtab kahtlemata kõikide puhul, kuid tunnistan , et esimene puudub Joyce'i, Manni, ja Mishima eluloo käsitluses.“

Sellele ongi väga vähe lisada. Need eluloo fragmendid on tõepoolest mõnusa huumoriga kirja pandud. Nauditav lugemine. Eriliselt meeldib mulle peatükk „Täiuslikud kunstnikud“. Marias´t inspireeris seda peatükki koostama tema kirjanike portreefotode kollektsioon. Ta otsib esmapilgul tähtsusetuna näivate detailide taga tähendust, teeb seda oskuslikult ja veenvalt. Usun, et värvika tulemuse saavutamise nimel maksis ta tegelikult kohati ka teravmeelsusele lõivu ja (tõenäoliselt) nii kaugeleulatuvaid järeldusi ainuüksi vanade väikesemõõduliste postkaartide vaatlemisest ei ole võimalik teha. Samas tugines ta ka biograafilistele teadmistele … anyway suurepärane oskus kirjeldada ja terav silm.

Tsitaadid:

Kirjaniku pilk on unistav, kuid ometi pisut koketeeriv, samas on see terasest pilk, mis näib tunnistavat midagi ebameeldivat. Pisut isepäised juuksed, kitsehabe ja mitte ülemäära kortsus püksid … Dickensis on midagi keigarlikku, kuid ometi ei suuda ta meid ära petta: mees, kes puhus hinge sisse Pickwickile, Wellerile, Snodgrassile ja paljudele teistele, laseb paista oma tõelisel teravmeelsusel ja lustlikul loomusel järgmise detaili kaudu: Dickens on mees, kes poseerib julgesti toolil kaksiratsa istudes, jalad hooletult harkis. (lk 142 -143)

***

… Mallarme mitte ainult ei sõltu aparaadist, vaid viibib selle kütkes, teenib seda. Tema jaoks on saabunud igavikuline hetk, ajalooline tõehetk, kirjaniku pilk kõneleb saadud juhistest ning soovist kuulda järgmist, see on kuulekas, tänutundest ja lapselikust ootusärevusest tulvil silmavaade. Säärase pilgu kandjat iseloomustab piiritu progressivaimustus … :) (lk 143)

***

Kõige enam valmistab Wilde´ile muret tema nägu. Mõlemal fotol püüab mees kõigest hingest ilus olla, ning tal õnnestub esile manada pilk, justkui ta tõepoolest seda oleks: nõnda vaatavad tänapäeval modellid reklaamides. Suud hoiab ta mõlemal fotol ühtemoodi, just nagu teaks selle omanik peegli ees harjutamise kogemusest, et see on ainumõeldav ilme, ainus, mis sobib.

… Ülemäära avatud ninasõõrmed reedavad ärevust, hinge kinni pidamist (lk 144)

***
Ilme on kummalgi pildil niisama hästi kui ühesugune, teisel vaid pisut karmim ja tüdinum, justkui ootaks kirjanik, et kõik juba kiiremini läbi saaks, ning mõtleks asjadest, mida ükski pilt kinni ei püüa. Eelkõige jätab Baudelaire mulje alati kiirustavast mehest, kes pildistamise ajaks õieti juba pildilt lahkunud, võib-olla sellepärast, et teda kõige enam köitvad asjad ei peegeldu ta näol, ei püsi seal. (lk 145)

***

… mehe huulil võib näha armastusväärselt kurikavalat muiet, justkui teaks ta täpselt oma järgmist vastust, oodates vaid, et vestluskaaslane pausi teeks, sest näib, nagu kuulaks Sterne vaid viisakusest kedagi, kes temast sõnaosavuses kaugele maha jääb. (lk 146)

***

Gilde´is on kenake annus ülbust ning tema hoiak on selgesti väljakutsuv, võiks koguni öelda, et see kuulub elukutselisele kahevõitlejale. Tema silmad on kitsid, põiklevad ja halvakspanevad, ning kogu tema hoiak (õieli kael, habe ja otsustavalt ette asetatud jalg) näib terav ja turris. (lk 147)

… vaevatud kaastundlikku pilku mahendavad prillid :)

***

Mõlemal fotol näeme pilku, millega vaadatakse tüütuid, ebasobival ajal saabuvaid külalisi, kellega ei soovita sõnagi vahetada (Faulkner´i kohta – lk 149)

***

Tema nägu on aval, võiks koguni öelda lihtsameelne, pealtnäha abitu. (Borges´e kohta - lk 149)

Võiks jätkata – mulle väga meeldib.

Torgny Lindgren „Isa arm“

2011-12-13T22:04:00.000+02:00

Rootsi keelest tõlkinud Tõnis Arnover ja Anu Saluäär

Varrak 2009

Triloogia „Isa arm“ koosneb kolmest iseseisvast ja eri aegadel ilmunud romaanist: „Kumalasemesi“ (1995), „Mauk“ (2000) ja „Doré piibel“ (2005).

Tõelus põimub väljamõeldisega ning nende piir on üsna ähmane. – See põimumine meeldib mulle. Üleüldse – meeldib mulle ta lakooniline, eriliste kaunistusteta stiil. Pisku, mille ma allpool tsitaatidena välja tõin, koosneb lausetest, mis on minu arvates väga suurepärased. Samas lugeda oli ikkagi raske. Masendav sügis õues – ning vanad, haiged – juba suremas vanainimesed raamatus, oli minu jaoks seekord liig. Torgny Lindgren on muidugi autor, kes p e a b meeldima. Pierre Bayard (“Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud” autor) kasutaks lühendeid + (hea arvamus) või koguni + + (väga hea arvamus) ja lisaks tähed LT (lehitsetud teos) ja KT (kuuldud teos). :)

Tsitaadid:

Tagapool ukse juures istuv mees magas, tema pea oli rinnale langenud, seitsmeharuline klaastahukatega laelamp peegeldus tema paljalt ja läikivalt pealaelt. Ei olnud näha, et ta hingaks, mõnikord ta ohkas, kas hardalt või et mitte lämbuda. (lk 10)

***

Nad kuulasid edasi ka siis, kui ta vaikis. Miks pidid nad temast aru saama? Esitamata talle ühtki küsimust ja heitmata tänulikku või kaastundlikku pilkugi, tõusid nad üksteise järel püsti ja kõndisid minema …(lk 10)

***

Vestlus polnud teda kunagi köitnud või lõbustanud. Vestluses peab mõte alailma tegema ettearvamatuid haake ja pettekaid, seda moonutatakse ja väänatakse kas selleks et meeldida või kedagi pahandada, ning see muutub häbituks valeks. (lk 13)

***

Öösel oli lund sadanud. Aknast nägi naine esimest korda maastikku: pikka lagedat nõlvakut, kuusemetsa, siledat pinda, mis võis olla järv, mäeharju. See oli maastik, kus hommikuvalgus sai nii palju ruumi kui kulus. Ja paks lumi kattis kogu seda tardunud ääretut tühjust.

***

Olen veendunud, et kõigi meie mõtete, kujutluste ja sümbolite taga on varjul põhjused, ettekäänded ja ajendid, mida me ei suuda valitseda. (lk 126)

***

Kahe päeva eest oli ta lehest lugenud surmakuulutust. Ta ei olnud seda ette näinud. Aga ta oli seda võimalust arvestanud. Vanadus on raske vaenlane. Enamik inimesi jääb sellele alla. (lk 133)

***

See, kes kirjutab, vajab kulunud, äraleierdatud sõnu. Tema maailm on lihtne, kuid ammendamatu. (lk 136)

***

Kirjutamine oli nii raske ja väsitav, et sellest ei tohtinud ega võinud mitte mingil juhul rääkida, see oli kuristik kirjutamise ja rääkimise vahel. Seda enam, et kirjutamine oli kohustus, sest kõik muu olnuks hooletus, suisa tegematajätmine. (lk 166)

***

Kõik olnu on täpselt sama suur nagu see, mida ei ole kunagi olnud. (lk 166)

***

Mälestuste hülgamisel hüljatakse ka teadmised. See on otsekui uuestisünd. (lk 173)

***

„Õnn on kergemeelne libu, kes kuidagi paigal ei püsi.

Sul juukseid paitama käbe, ja juba ta tõttab, maha jääb musi.

Muredaam on teisest puust, su südamesse ta pesa loob.

Ei tema juba lahku sust. Su voodi ääres istub, koob.“ (lk 187)

***

Muusika on tegelikult inimeses peituvate pingete ja vastuolude väljendus. (lk 190)

***

Aga kuidas sa oskasid selle kaardi (kullamäe kaardi J.L.) joonistada?

See polnud midagi erilist, ütles mees. Täiesti tühiasi. See oli peaaegu seesama mis lause tegemine. (lk 298)

Mika Waltari „Fine van Brooklyn“

2011-12-11T17:33:00.001+02:00

Tõlkinud: Piret Saluri, Endel Mallene

Valimik sisaldab kolm lühiromaani soome 20. saj. kirjanduse suurkuju Mika Waltari (1908 - 1979) lühiproosa paremikust: "Võõras mees tuli tallu" (1937), "Fine van Brooklyn" (1938) ja "Kuumaastik" (1946).

1969. aasta ilmunud LR 20/21 numbris kirjutas tõlkija Endel Mallene: ""Fine van Brooklyn" on kirjutatud 30-ndate aastate lõpul. Kuna kirjastus ei tundnud käsikirja vastu huvi, avaldas kirjanik selle 1942. aastal omal käel 100-eksemplarilises tiraažis bibliofiilse väljaandena. Teos äratas tähelepanu ja järgmisel aastal oli ka kirjastus nõus seda välja andma.

Kirjanik on "Fine van Brooklyn" kohta 1946. aastal öelnud: "Selles on midagi väga iseloomulikku soome kultuurielu ainult oma naba nägevale enesetähtsusele, et seda valgeks lubjatud hauda, seda enda ümber kõik elava surmavat steriilset teadlasetüüpi on võetud, mitte ainult lugeja, vaid ka mitme arvustaja poolt, täisväärtusliku, isegi positiivse nähtusena, teatud puritaanliku inimideaalina, nagu teose "puhtahingelisusele" osaks saanud tunnustus on näidanud."

Seda lauset nüüd hiljem lugedes, tekkis tahtmine seda raamatut veelkord lugeda. Lugu on jutustatud minavormis ja tagasivaates. Võib-olla astusin alateadlikult sellele libedale teele, et samastasin autorit ja peategelast. Võib-olla. Igatahes ei ole ma ka pärsat teistkordset lugemist peategelase vastu nii karm kui Waltari. Üleolev ja ettevaatlik - seda küll, aga surmavalt steriilne (mis minu jaoks kattub ka mõistega igav) siiski mitte. Mõnes mõttes meenutab peategelase väntsutamine mulle Fowles´i „Maagi“ peategelase katsumusi.

Tsitaadid:

Üksildusel on oma välud, üksildane ei kohta endast vaidluses üleolijad, võõra iroonia ei haava tema õrnu mõtteid, ka ei kohta ta mõistmatuid pilke ega kannatamatut vahelesegamist. Võib-olla lööb paljudes inimestes atavistliku jõuga välja kaasasündinud karjavaist, nii et nad tunnevad otse hingepiina, kui nad ei saa teistega oma teadmisi ja arvamusi jagada. Mina pole midagi seesugust tundnud. Varjatud heameel, varjatud leidmisrõõm on pakkunud mulle alati suuremat rahuldust kui jagatud rõõm. Ka oma kurvastust olen osanud ise matta, teiste külma kaastunnet või silmakirjalikult sooje käepigistusi vajamata.

***

Nende ridade vahelt vaatas mulle otsa võõras inimene, kellel on peas valge soni, tõsine ja tähtis nägu ja uurivad silmad. Ta oli mulle vastumeelne, sest võib-olla oli ta parem ja õnnelikum kui mu praegune mina. Missugune tõrges kadedus ja ennast lõbustav kaastundlik üleolekutunne on juhtinud mu sulge …

***

Sellegipoolest vaatan ma kohkunult minevikku otsekui ohtlikku kuristikku, peas hirmuäratav mõte: kuidas see võinuks lõppeda, ja tunnen arukat rahuldust sellest, et tänu oma tahtejõule kõigest puhtalt välja tulin. Nii ebajärjekindel on targakski tunnistatud inimese mõte, kui see kaine mõistuse ohututelt radadelt hetkeks tunnete segasesse ja hägusesse laukasse laskub.

***

Uni reetis nende vaimse abituse haletsusväärselt selgesti, ja ainus, mis mu leebet üleolekut häiris, oli see vanadusest kondine ja kollane surematu vanaema, kes kustumatu visadusega külma kanapoja tiivanukki näsides elu andide nautimist jätkas. Ta andis mulle tõuke unisteks mõtisklusteks vaimu ja mateeria suhetest , kuni ta vastu hommikut, kui ma uuesti rahutusse unne vajusin, ühtis mu unenägudes tohutu suure ja hirmuäratava õgardiga, kes manala kahvatus hämaruses eksinud hingesid krõmpsutas. Veel rongist maha minneski mõtlesin ta peale hirmuseguse aukartusega.

***

Oli ju mul juba üsna kindel ettekujutus elust ja inimestest ning polnud mingit kahtlust, et inimene ise suudab oma sisetunde abil luua teatavad püsivad normid oma tegude aluseks.

***

Iroonilisemalt oleks ta vaevalt võinud mõista anda, et olin oma töö teinud ja võisin minna. Pöörasin ümber nagu väsinud rändaja paradiisi väravalt, südame all ahistav kurbus selle pärast, et lahkun, enam kunagi tagasi tulemata – tõotasin seda iseendale – …

***

Ta valitses mind rahuldamatusega, kuigi ma seda ei taibanud. Ta oli juba lapsena ära õppinud selle kibeda tarkuse, mida suurem osa naisi iial ei taipa, sest ühtegi meest ei ole kunagi rahuldamisega valitsetud. Ainult rahuldamatus paisutab minu arvates kire saatuslikuks.

***

Mul oli häbi, et ma ta rahu rikkusin, ja tahtsin vabandada, kuid suutsin pomiseda ainult midagi segast. Ta vaatas mulle haletsevalt kurbade silmadega otsa, aga teise inimese kaastunne oli mu ülekoormatud tunnetele liig. Pisarad valgusid silmi ja kõik minus oli otsekui marraskil, nii et iga liigutus lõikas.

"Fine van Brooklyn´is" kõlab ka Waltari sõnum: kõik lõpeb teadmisega, et nii on olnud ja nii jääb see ka edaspidi. Või kui öelda seda Jean-Paul Sartre´i sõnadega: See, mis jääb alati samaks, on tema paratamatus olla maailmas, siin tööd teha, olla teiste keskel ja olla surelik (nn. „Eksistentsialismi manifest“ Jean-Paul Sartre’i 29. oktoobril 1945. aastal).

Sarah Addison Allen „Imeline aed“

2011-12-04T19:56:00.001+02:00

Tõlkinud Eva Velsker

Mõnikord on raske öelda, miks mingi raamat meeldib. Lihtsalt meeldib. Sellepärast, et tekitab selle meeleolu, mis mulle meeldib. Sellepärast, et meenuvad tunded, mida ma olen kunagi tundnud või loodan veel kunagi tunda. Sellepärast, et lugu on lihtne ja südamlik. Helge nagu täiskasvanute muinasjutt – võlutud õunapuud; maagilised söögid ja joogid; ilusad printsid ja printsessid; headuse võit kurjuse üle; kirg; enese ja armastuse leidmine. Ja siiski ei olnud see üldse banaalne või igav lugu.

See on raamat üheks – äärmisel juhul kaheks või kolmeks õhtuks. See haarab kaasa ja paneb ennast lugema. Kõrgelt lugupeetud „aeglase lugemise“ ja „aeglase söömise“ kummardajad kirtsutaks ehk nina. –– Väga tõenäoliselt.

Kui Sarah Addison Allen ei oleks blond,

kui see ei oleks olnud tema esikromaan,

kui ta ei armastaks õnnelikke lõppe (tegelikult selliseid lõppe, mida me kõik armastame)

ja kui teda ei inspireeriks inimlikud tunded vaid kaine ja kalkuleeriv mõistus,

oleks tal ehk võimalik loota vähemalt nii suurele lugupidamisele, et tema raamat trükitaks Eestis ära kirjavigadeta –„näpukateta“, mida ma sellest raamatust kahjuks liiga palju leidsin.

Mõned tsitaadid:
***

Täna seisis ta põlluäärel, jalad märjad ja pahkluud kriimustatud kibuvitstest, mis õitsesid maantee ääres kitsemurakate vahel. Teelt langesid ta peale autotuled ja ta kükitas rohu sisse, kuni auto möödas oli, tahtmata, et keegi näeks, et ta on seal kell kaks hommikul, jalas ainult bokserid.
***

Ta tõusis ja jooksis tagasi maja poole, ähmane purpurvalgus vonkles ta järel otsekui komeedi saba.
***
Ta oli elanud kolmkümmend neli aastat kõike enda sees hoides, ja nüüd laskis ta kõigel minna, otsekui päästaks liblikad karbist valla. Nad ei vuhisenud välja, vabaduse üle rõõmsad, vaid lendasid minema õrnalt, vaikselt, et ta saaks neid vaadata.

...

Jostein Gaarder “Sofie maailm”

2011-12-02T14:56:00.001+02:00

Norra keelest tõlkinud Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova

Filosoofiakursus jällekord läbitud.

Haarav lugu.

Mõned tsitaadid:

... kõik kulgeb looduse vankumatute seaduste järgi. Demokritose arvates oli kõige toimuva taga asjades enestes peituv loomulik põhjus ehk sisemine paratamatus.

***

„Olla või mitte olla“ ei ole niisiis kogu küsimus. Küsimus on samuti, mis me oleme. Kas me oleme tõelised lihast ja verest inimesed? Kas meie maailm koosneb tõelistest asjadest – või ümbritseb meid vaid meie teadvus?

***

„Tõeline mõistmine tuleb seestpoolt.“ (Sokrates)

***

„Ma mõtlen, järelikult olen olemas.“ (Descartes)

***

Ka mõtlemise ajalugu – või mõistuse ajalugu – on nagu voolav jõgi. Sinu mõtteviisi määravad nii kõik enne sind elanud inimeste traditsioonidega sinuni „voolavad“ mõtted kui ka sinu enda eluajal valitsevad materiaalsed tingimused. Seetõttu ei saa väita, et mingi mõte on alati ja igavesti õige. Kuid see võib olla õige sel hetkel.

***

Mõistus avaldub eeskätt keeles. Ja keel on midagi niisugust, millesse me sünnime. Ühesõnaga, üksikisik ei loo keelt, aga keel loob üksikisiku.

***

Me osaleme milleski suures, kus igal väiksemalgi eluvormil on oma tähendus suures koosluses.

***

... See on igale kunstnikule teada. Äkitselt on tunne, nagu oleksid kõik uksed ja arhiivisahtlid pärani lahti. Kõik voolab nagi iseenesest – ja me võime ammutada just neid sõnu ja kujundeid, mida vajame. See juhtub siis, kui me pisut alateadvuse „kaant paotame“. Seda võibki inspiratsiooniks nimetada – siis tundub, nagu ei pärineks see, mida me joonistame või kirjutame, meist endist.

***

„Essents“ tähendab asja „olemust“ või „loomust“

Sartre´i järgi pole inimesel kaasasündinud „loomust“. Inimene peab seepärast ise ennast looma. Inimene peab oma loomuse või „essentsi“ ise looma, sest seda ei ole talle valmis kujul antud.

***

Kuid me oleme vabad indiviidid ja oma vabaduse tõttu oleme mõistetud kogu elu valikuid sooritama. Mingeid igavesi väärtusi või norme, mille järgi oma elu elada, ei ole olemas. Seda tähtsam on, milliseid valikuid me teeme. Sest me oleme kõikide oma tegude eest lõpuni vastutavad. Sartre rõhutab just seda, et inimene ei tohi iialgi vältida vastutust oma tegude eest. Seepärast ei saa me ka vastutusest oma valikute eest kõrvale hoida, väites, et me „peame“ tööle minema või et „peame“ järgima teatavaid kodanlikke elumudeleid. Inimesest, kes niiviisi anonüümsesse massi peitu poeb, saab vaid isikupäratu massiinimene. Ta põgeneb iseenese eest eluvaledesse. Kuid inimese vabadus kohustab meid endast midagi tegema, eksisteerima „autentselt“, ehtsalt.

Eriti kehtib see meie eetiliste valikute kohta. Me ei saa iialgi süüdistada „inimloomust“, „inimlikku nõrkust“ või muud sarnast.

***

Sartre üritab tõestada, et teadvust iseeneses pole enne olemas, kui ta midagi tajub. Sest teadvus on alati teadvus millestki. Ja see „miski“ on sama palju meie endi, kui meie ümbruse panus. Me määrame ise, mida me aistime, valides välja meile olulise.

Robert James Waller „Madisoni maakonna sillad. Tuhat külateed“

2011-11-29T12:20:00.001+02:00

Tõlkijad: Valner Valme, Rebekka Lotman, Lia Rajandi

Õigupoolest ma ei peakski sellest raamatust kirjutama.

Miks?

Kuna ma alustasin selle blogiga selleks, et mitte unustada oma muljeid või mõtteid, mida teatud raamatud minus esile on kutsunud. Selle raamatu puhul ma olen üsna kindel, et ma ei unusta.

Sellised elamused tulevad (nõiduslikult) alati õigel hetkel, nagu oleksid ka raamatud osake ettemääratusest. Minu jaoks ongi selle raamatu peamine teema ettemääratus.

Ja viimaks mõistis ta, mida tähendasid kõik need väikesed jalajäljed kõigil tühjadel randadel, kus iganes ta oli kõndinud, kõik salajased lastid laevadel, mis eales sadamast välja ei purjetanud, kõik kaetud näod, mis olid teda jälginud teda loojangukumas linnade kõverail tänavail. Ja nagu mõni endisaegne suur kütt, kes on palju miile maha sõitnud ja näeb nüüd koduseid laagritulesid paistmas, vabanes ta äkki oma üksindusest. Viimaks ometi. Viimaks ometi. Ta oli nii kaugele jõudnud … nii kaugele. ... viimaks ometi valmis saanud oma armastuses selle naise vastu ja lõplikult täiuslik. Viimaks ometi.

Minu arvates pole lugu, kui selline, selle romaani puhul üldse kõige olulisem. Mulle meeldib KUIDAS seda lugu jutustatakse. Mulle meeldib, et ma usun seda lugu. Ainult nii saigi Francesca Johnson elada ja ainult Kincaid´i sarnane mees saigi ta elu muuta, seda väliselt muutmata. Ainult Kincaid sai nelja päevaga päästa kogu ta elu ja ainult Francesca oli see naine, kes sattus ta teele miljoni aasta jooksul see üks ja ainus kord, et vabastada ta üksindusest.

Risk, üks kord muidu laitmatu elu jooksul veeretada nõiutud täringut. Harutada kaheks köis, ja ilmub su patune kaksikõde, kes hõivab su koha neli päeva kestvas draamas, mis oli ühest küljest nii veidralt terviklik, teisalt jäi alati lahtiseks.

1995. aastal linastunud „Madisoni maakonna sillad” (peaosades Meryl Streep ja Clint Eastwood) on ka hea, aga jääb raamatu elamusele tugevalt alla.

John Fowles „Maag“

2011-11-20T20:37:00.001+02:00

Tõlkinud Henno Rajandi

Lihtsustatult on selle romaani peategelane küüniline, ennast mittetundev noor mees, kes küpsedes hakkab vormi taga ka sisu ja näilisuse taga ka tähendusi nägema. Ehk – võib-olla nagu kahekümnenda sajandi inimese teekond esteetika kummardamisest eetikani.

Nagu mitmed teised Fowlesi tegelased ei kuula, või ei kuule, või oska Oxfordis õppinud Nicholas Urfe kuulata oma „südame häält“; ei tunne ära oma tõelist sõpra ja armastust; peab lihtsat, aga ilusat ja ausat Alisoni enda jaoks mitte piisavalt rafineerituks – pisut nagu labaseks.

Niko petab mugavusest ja üsna varjamatult - samas alati pettust eitades.

Maagi ehk Conchise loodud „Jumalamängus" saab Nicholas omal nahal tunda ebaausust ja hoolimatust. Selles mängus on ta ise pidevalt petetud mängukann, kelle reaalsus ja illusioonid segunevad. Iga kord, kui selgub et ta ei ole oma õppetundi omandanud, keeratakse kruvile uus vint peale. Romaani lõpusirgel, pärast läbielatud inimlikke pettekujutlusi ja alandusi, jõuab ta pöördelise tähtsusega hetkedeni, kus ta näeb selgelt iseennast ja oma minevikku.

Mõned tsitaadid:

Lisaks elevusele, mida äratas reis tundmatusse ja teadmine, et olen taas tuult tiibadesse saanud, võisin niisiis nautida ka emotsionaalse võidu meeldivat rahuldust. See oli kuiv tundmus, aga mulle meeldisid kuivad elamused.

***

Eks ole luuletaja ja seda enam veel küüniku kõlbeline kohus olla kõlvatu.

***

Mind oli rõhunud sügav masendus, ja rõhus praegugi, aga samas olin olnud ka läbini võlts, ja selleks ma jään; eksistentsialist ütleks , et ma ei ole autentne.

***

Tundsin ilmselt sedasama, mida tunneb puuripistetu, kes vaatamiseks väljapanduna peab surmatunnini taluma oma kunagiste ambitsioonide mõnitusi.

***

Mind valdas omamoodi kuiv kurbus, mälestuste ja teadmiste segu; ma mäletasin seda, mis oli ja mis oleks võinud olla, ja teadsin, et see on kõik lõplikult möödas; samas aga teadsin või hakkasin mõistma, et mõned muudki asjad on õnnelikult mööda saanud – igatahes olin vabanenud mõnedest illusioonidest iseenda suhtes …

***

„Pidasin silmas pöördelise tähtsusega hetke. Igas elus tuleb kätte aeg, kus kaalukausid on tasakaalus. Sel ajaviivul peab inimene iseendaga leppima. Küsimus pole ainult selles, mis sinust saab. Küsimus on selles, mis sa oled ja milleks sa alati jääd. Teie olete liiga noor, et seda mõista. Teie puhul on ikka veel oluline saamine. Mitte olemine.“

***

Nii fantastiliselt rumalat inimest nagu tema, olen ma elus harva kohanud. Õppisin temalt palju.

***

Inimeste meeldivus on illusioon, millega me peame leppima, kui tahame ühiskonnas elada ….Teie tahate meeldiv olla. Mina tahan lihtsalt olla

***

Igasuguse hirmu igavene algallikas, kõigi koleduste ja tõelise kurjuse algpõhjus, inimene ise.

***

Tundsin, et hakkan lausa füüsiliselt pisenema; pisenema, nagu vahel mõne kunstiteose ees, mõnede tõdede palge ees, mis näitavad sulle sinu enda väiksust, kitsarinnalisust ja küündimatust teiste mõõtmete ja väärtustega võrreldes.

***

Ma ei teadnud, mis omadus see oli, aga ta valdas midagi. Tundsin end nagu kogenematu noor peni, kes jälitab kavalat vana jänest; iga hüppega sain tüssata, hambad plaksatasid tühjalt kokku.

***

.. seks on ainult osa neist inimsuhetest, mida me nimetame armastuseks, ja seejuures isegi mitte oluline osa … Ta ütleks teile, et oluline osa on tõde …

***

Tema hoiakus oli mingit peenetundelist emalikkust, mis tahtis mulle meelde tuletada, et kui ma tema hinnangute vastu mässu tõstan, siis sellega ma mässan ainult omaenda ebaküpsuse vastu, ja kui ma mässan tema lihvitud viisakuse vastu, siis vihastab mind tegelikult selle puudumine minus eneses.

Mario Vargas Llosa „Kirjad noorele romaanikirjanikule“ (LR 2011/15-16)

2011-11-14T19:59:00.000+02:00

Tõlkinud Ott Ojamets

Noppisin igast peatükist välja mõned laused või lausekatked, mis mulle teistest enam midagi tähendasid või siis näisid mulle peatükki kokkuvõtvana.

I Paelussi parabool

… kirjutaja tunneb sisimas, et kirjutamine on parim, mis temaga eales juhtunud on ja juhtuda saab, ning et see tähendab tema jaoks parimat elamise viisi, hoolimata sotsiaalsetest, poliitilistest või majanduslikest tagajärgedest, mis tema tegevusel olla võivad

***

... Kuigi usun, et kirjanduslik kutsumus ei ole saatuse poolt määratud ega kirjutatud tulevaste kirjanike geenidesse – olen lausa veendunud, et distsipliin ning püsivus võivad mõningatel juhtudel geeniuse luua – , olen jõudnud arusaamisele, et seda pole võimalik seletada kui pelgalt vaba valikut.

***

… elu, mida ilukirjandus – iseäranis selle kõige õnnestunum osa – kirjeldab, ei ole kunagi reaalselt nende poolt läbi elatud, kes seda lõid, kirjutasid, lugesid ning sellest rõõmu tundsid, vaid väljamõeldis, mille need inimesed pidid kunstlikult looma, kuna nad ei saanud seda tegelikkuses kogeda ja nii rahuldasid nad selles üksnes kaudselt ja subjektiivselt elamisega, nagu elatakse seda teist, unelmate ja väljamõeldiste elu.

***

Ilukirjandus on vale, milles peitub sügav tõde; see on elu, mida ei olnud, mida inimesed mingil ajastul tahtsid, aga ei saanud, ning seepärast pidid nad selle välja mõtlema.

***

Kirjaniku kutse ei ole ajaviide, sport või peen mäng, millega vabadel hetkedel tegeleda. See on ainitine ja täielik pühendumine, prioriteet, millest midagi olulisemat olla ei saa …

…Teiste sõnadega, see, kes on teinud enda omaks selle kauni ja jäägitult kaasahaarava kutsumuse, ei kirjuta, et elada, vaid elab, et kirjutada.

II Catoblepas

Romaanikirjanik kaevub samuti nagu Flaubert´i Catoblepas, muidugi vähem füüsilisel moel, iseenda elukogemustesse, püüdes leida sealt tuge lugude väljamõtlemiseks. Mitte ainult selleks, et luua tegelaskujusid, episoode või maastikke, toetudes oma mälestuste materjalile, vaid ka seepärast, et need mäluasukad toidavad tema tahet, mis on vajalik, et viia eduka lõpuni see pikk ja keeruline protsess, milleks on romaani kirjutamine.

***

Ilukirjanduse teemad… Romaanikirjanik ei vali oma teemasid, need valivad teda. Ta kirjutab teatud ainetel, sest ta kogeb teatud asju.

***

Kuigi romaanikirjaniku loomingu lähtekohaks läbielatu, ei saa see olla selle lõpp-punktiks. … autobiograafiline materjal teeb läbi muutusi, see rikastub (või vaesestub) seguneb välja mõeldud materjaliga, teiseneb ja struktureerub – kuni saavutab täieliku autonoomsuse … Vastandamine striptiisiga – läbielatu maskeerimine ja varjamine J

***

… usun, et kui kirjutada lähtuvalt sellest, mis meid sisemiselt painab ja ängistab ning mis on tihti salapäraselt meie eneste eludega seotud – , siis kirjutame me paremini, suurema veenmisjõuga, veendumusega …

III Veenmisjõud

Eesmärk on

… vähendada vahemaad fiktsiooni ja reaalsuse vahel, kaotada ära nendevaheline piir, panna lugeja selles pettuses elama nii, nagu oleks see kõige igavaesem tõde ja pakutud illusioon kõige püsivam ja tõsiseltvõetavam reaalsuse kirjeldus.

***

… panna meid uskuma, et maailm on selline, nagu nad jutustavad …

***

Head ja suured on romaanid, mis nagu ei jutustagi lugu, vaid panevad meid endas elama ja endaga kaasa elama, sedavõrd suur on nende veenmisjõud

***

See mida ja kuidas (ehk vorm ja sisu) jutustatakse, moodustab vähemalt heades romaanides lahutamatu terviku. Romaanile veenmisjõu andmiseks peab jutustades maksimaalselt ära kasutama loos ja selle tegelastes peituva elulisuse ning tekitama lugejale illusiooni, et see on iseseisev reaalsest maailmast, kus lugeja ise asub

IV Stiil

Romaanid koosnevad sõnadest ja see, kuidas romaanikirjanik sõnu valib ja nendega ümber käib on otsustav, kas tema lugudel on veenmisjõudu või mitte.

***

… oluline on, et stiil oleks efektiivne ja kooskõlas lugudega.

***

… stiililine korrektsus ei määra iseenesest kuidagi fiktsiooni õnnestumist või ebaõnnestumist

***

… kirjutuse mõjuvus sõltub sisemisest sidususest ja vajalikust iseloomust …

V Jutustaja. Ruum

Selleks, et ühte lugu jutustada, mõtlevad kõik romaanikirjanikud välja enda asemiku või enda täievolilise esindaja fiktsioonis, jutustaja, kes ise on samuti fiktsioon, sest nii nagu teisedki tegelased, kellest ta jutustama hakkab, on ta loodud sõnadest ja elab ainult romaani jaoks ja selle piires. … Tänapäevases romaanis on jutustaja tavaliselt nähtamatu või vähemasti küllaltki tagasihoidlik …

VI Aeg

… ajaline vaatepunkt on kõigis romaanides eksisteeriv suhe jutustaja aja ning jutustatu aja vahel.

VII Reaalsuse tase

Kui romaani sõnad ja ülesehitus on efektiivsed ning kooskõlas looga, mida püütakse lugeja silmis usutavana näidata, siis tähendab see, et teema, stiil ning vaatepunktid on üksteisega täiuslikult kohandunud, niivõrd õnnestunult ühte sulanud, et lugeja, kes on kütkestatud ning kaasa haaratud sellest, mida talle jutustatakse, unustab täiesti viisi, kuidas seda jutustatakse, ja talle tundub, et romaanis ei olegi tehnikat ega vormi, vaid see on elu ise, mis ilmutab end nende tegelaste, maastike ja sündmuste kaudu …

VIII Vaatepunkti muutused ja kvalitatiivne hüpe

„Vaatepunkti muutus“ on igasugune muutus mõnest eelpool käsitletud vaatepunktist. Need muutused võivad olla ruumilised, ajalised või seotud reaalsuse tasemega, vastavalt sellele, millises neist kolmest vaatepunktist – ruum, aeg, reaalsuse tasand – muutused toimuvad.

***

… isetekkiv vaatepunkti muutus, mis, olles autorist täiesti sõltumatu, võtab teksti enda võimusesse ning juhib seda suunas, mida ei ole võimalik ette näha.

IX Matrjoška

… struktuur kus põhilugu genereerib teise loo või teisi lugusid. …. Sellel on loov mõju juhul, kui selline fiktsiooni ülesehitus avaldab tähenduslikku toimet – lisab salapära, mitmetähenduslikkust või keerukust …

X Varjatud teave

… narratiivne vahend …lood täis tähendusrikast vaikimist…tekst nagu jäämäe tipp … Oluline on, et jutustaja vaikimine oleks tähendusrikas, et sellel oleks ilmne mõju, et see puudumine paneks lugeja midagi tundma ning aktiveeriks tema uudishimu, ootusärevuse ja fantaasia.

***

Jutustada ütlemata jättes, vihjete abil, mis tekitavad varjamise läbi ootuse ja sunnivad lugejat oletuste ja hüpoteesidega aktiivselt sekkuma loo väljatöötamisse – see on üks jutustajate poolt kõige enam kasutatud vahendeid, et anda oma lugudele elulisus – varustada need veenmisjõuga.

***

„Kuju“ vormitakse erinevate tööriistade abil, kuid pole kahtlustki, et üks kõige levinum ja tõhusam tööriist osade eemaldamiseks, selleks et joonistuska välja ilus ja mõjuv „kuju“, on varjatud teave.

XI Ühendatud anumad

… stseen, milles tegelikult toimub kaks erinevat sündmust, mis läbisegi jutustatuna hakkavad teineteist vastastikku mõjutama ja teatud mõttes ka muutma või täiendama.

***

Kaks või enam episoodi, mis leiavad aset erinevas ajas, ruumis või reaalsuse tasemel ja mis jutustaja otsusega on ühendatud narratiivseks tervikuks eesmärgiga, et see naaberlus või sulam neid mõlemaid mõjutaks …

***

Tänu sellisele struktuurile hakkab ühendatud anumatena seotud sündmuste vahel toimuma eluliste tõsiasjade vahetus, tekib koostoime, tänu millele sulavad need episoodid üheks tervikuks …

John Fowles „Eebenipuust torn“

2011-11-10T14:40:00.000+02:00

Inglise keelest tõlkinud Jaak Rähesoo

Kogu Fowles´i loomingut kandev idee on isiksuse vaba tahte ja ühiskonnas omaksvõetud reeglite konflikt. Võib-olla võiks öelda, et ta kirjutas põhiliselt inimese tungide vastandumisest ühiskonna moraalinormidega ja ootustega.

„Eebenipuust torni“ peategelane David on mainekate arhitektide hea värvitajuga võsuke, kes on ühtlasi ka edukas abstraktsionist, kriitik, kunstiajaloolane ja õppejõud. David külastab eraklikku, eluõhtul olevat kunstnikust vanameistrit tema maamajas, et kirjutada temast artikkel. Oma külaskäigul kohtab ta kaht noort naist: vanameistri muusat, kaunist kunstiüliõpilast Hiirt ja tema sõbrannat Anne´i.
Loo lõpusirgel mõistab David oma seotust „verbaal-kriitilise leksikoni nõuete“ ja abielusidemetega. Elu pakub talle võimaluse, aga ta ei haara sellest kinni. Vajadus vastata ootustele prevaleerib. Ta põlgab ennast selle pärast ja teab samas, et ta ei muutu, vaid maalib nagu ennegi, et ta unustab haiget tegeva seiga ja leiab põhjusi kõike teisiti tõlgendada.

***

Vanamees teadis, et patt on väljakutse elule; et see pole arutus, vaid julgus ja kujutlusvõimet nõudev akt. Ta patustas vaistu ja vajaduse sunnil; Davidit hoidis tagasi hirm. Tema mõtted ei tegelenud eesmärgi, vaid vahenditega; mitte sellega, mis ta ise endast arvab, vaid mida temast arvatakse. See hirm edevuse, egoismis ees, mida ta pidi varjama „aususe“ ja „objektiivsusega“, nagu tema neid nimetas … Ülim edevus (ja kunstniku jaoks ka narrus) oli näida ebaedev. Just selle pärast olid talle tema enda loomingus nii tähtsad vaoshoitus, tehniline korrektsus, vastavus oma verbaal-kriitilise leksikoni nõuetele – sellele autoretsensioonile, mida ta juba maalides kujutluses alati kirjutas. Kõik oli viidav ühisnimetaja alla: väljakutse kartus.

***

Kui armetu see nüüd tundus, kui tuim ja valutu, kui ohutu. Riski puudus, see oli selle olemus … Sa hävitasid riski, keeldusid väljakutsest – ja muutusid niiviisi elutuks robotiks. Vanamehe saladus oli, et ta ei lasknud oma mina loomingus millestki segada; mis polnud konkreetse kunstilise suunitlusega, välise stiili ja tehnika ning teemade küsimus. Vaid isikliku suhtumise küsimus.

***

Arm kasvab haavale, siis koorub maha., ja nahk on jälle, nagu poleks haava olnudki.

… kaotatud võimalusest saab lõpuks arukas otsus, ainult viisakas lahendus; teda kõrvetanud sisemise tule leegist – uni, hetkeillusioon – veel üks realiseerimata jäänud idee, mis vedeleb kuskil ateljee taganurgas vanade visandite hulgas.

***

… Il faut couper la racine, hüva. Aga kindlasti ei mõeldud sellega taolist juuretust, jäises õhuta ruumis tiirlemist. Nad olid nagu ennasthävitava tungi võimuses lemmingid, kes otsivad eluruumi arktilistes meredes; põhjatus öös, omaenda pettekujutustest pimestatud.

Eebenipuust torn.

John Fowlesi keel on vaimustavalt nüansirohke ja tema dialoogid on väga täpsed ja tabavad.

Kahlil Gibran „Prohvet"

2011-11-09T13:34:00.000+02:00

Tõlkinud Doris Kareva.

Ostsin selle raamatu juba 1997. aastal, kui see kirjastuse Huma ettevõtmisel ilmus. Pean tunnistama, et aastal ´97 ei olnud ma selle raamatu lugemiseks veel küps. NÜÜD – aastaid hiljem, leidsin ma sealt selle, mida on suuresõnaliselt kiidetud ja hardalt austaud. Näib, et tema mõistmiseks oli mul vaja ISE kogeda. Kogeda elu – selle erinevates vormides. Seda hämmastavam on, et Kahlil Gibran töötas "Prohveti" kallal juba viieteistkümnendast eluaastast peale.

„Prohvetit“ on palju tsiteeritud. Näib, et Gibran´i napid ja tabavad laused on selleks nagu loodud.

Tsitaadid:

Mida sügavamaks uuristab kurbus teie olemuse, seda rohkem rõõmu sinna mahub.

***

Kui olete rõõmsad, vaadake sügavale oma südamesse ja te näete, et teie rõõmu põhjus on sama, millest pärines teie kurbus.

***

Teie rõivad katavad palju teie kaunidusest, ometi ei varja nad teie näotust.

***

Mida arvata jalutust, kes vihkab tantsijaid?

***

Teie südamed tunnevad vaikuses teie päevade ja ööde saladust.

Aga teie kõrvad janunevad kuulda teie südame teadmuse kaja

Sõnades tahaksite teada seda, mida olete alati teadnud oma mõtteis.

Sõrmedega tahaksite puutuda oma unede alasti keha.

***

Uduloor, mis hajub koidiku saabudes, jättes põldudele vaid kaste, tõuseb ja koguneb pilveks ning langeb siis vihmana maha.

„Prohvet“ oli Kahlil Gibran´i esimese inglise keeles kirjutatud teos, mis ilmus 1923. aastal. Teos sai otsekohe kuulsaks, seda on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde ning trükitud mitmemiljonilistes tiraažides.

Milvi Martina Piir “Ajalooja”

2011-11-09T12:28:00.000+02:00

Mitte just klassikaline romaan. Nagu vaikselt õõtsuv nisupõld - aga ometi piisavalt kaasakiskuv, et lõpuni lugeda. Ilmselt võlus mind hea keelekasutus, rikkalikult kirjeldatud elu üksikasjad ja kohatine äratundmisrõõm. Hetketi tajusin ka soovi vaielda, aga inimesed on ju erinevad ja igaüks meist on jõudnud oma tõdedeni läbi elu õppetundide, mis on ometi erinevad.

Ma nautisin Märtha lapsepõlvepilte. Näiteks tema mälestusi õmbluskarbist ja teisi imepisikesi detaile, mis loovad maailma, kuid mida raamatutest just sageli ei leia.

Peategelane võtab enda jaoks aega - võtab aega lugeda (ilma süütundeta! või hirmuta aja raiskamise ees) ja võtab ka aega mõtiskleda ja mäletada.

Armas ja hästi kujundatud raamat.

***

Suure ajaloo seisukohalt on nad vaid biomass, nagu kõik need nimetud kolmanda seisuse liikmed, kelle peamiseks eneseteostuseks on olnud tööd teha ja kindlustada oma geenide jätkuvus.

***

Enese teadmata tajub Märtha põlvkondade sidet, tajub, et temagi on järjekordne jääpärl lükitud aegade raskesse keesse. Ta teab, et jääb seda hetke igavesti mäletama.

***

Korraga näeb ta ajastute ja kronoloogia suhtelisust ning kokkuleppekohtadest hargnevaid traagelniite.

***

Ta tunneb rõõmu pilvitust suvetaevast ja parajast tuulest, mis särgid ja palakad laperdama paneb. Kui ta need õhtul kokku korjab ja triikima hakkab, saab terve tuba värsket tuulelõhna täis.

***

… Justkui koduõue kask – kõrge, üksildane ja kaunis. Leidsin oma ilu ja väe alles siis, kui lühike luhtunud kooselu vabastas mind tavade, ootuste, illusioonide ja hirmude nähtamatust ämblikuvõrgust.

***

Lapsevanemaks olemine legitimeerib – annab üksikule olemisele ajaloolise õigustuse. Nii on see olnud kõigis ühiskondades. Isegi nendes, kus naised-lapsed pooled avalikku tähelepanu või kirjalikku mainimist väärt.

***

Need soovid on kui puujuured, mis suunduvad otsejoones mu olemusse …

***

Sõnad on minu kuningriik !!!

Nelly Harper Lee „Tappa laulurästast …“

2011-11-08T15:55:00.000+02:00

VABADUS & FANTAASIA

Mind võluvad selle raamatu juures eelkõige peategelaste fantaasiamängud ja maailmataju. Kolm last (Jean Louise – Nirksilm, Jem ja Dill) ühe Ameerika Lõunaosariigi väikelinna hoovides ja majades, mängimas mänge, mis on inspireeritud „Koll“Arthur Radleyst; hea fantaasiaga ja jutukatest naabriprouadest; raamatutest; neegrite folkloorist jms.

ÕIGUS: OLLA

Lee kujutab kadestamisväärselt eredalt ja usutavalt nii Finche, kui ka nende üsna erilisi naabreid. Kaaskodanikel (kellest mitmed tunduvad nõrgamõistuslikud - kuid, kelle õigustuseks Atticus alati mõne sõna leiab) on siiski õigus olla sellised, nagu nad on. „Missis Dubose on vana ja haige. Teda ei saa pidada vastutavaks selle eest, mida ta ütleb või teeb …,“ ütles Atticus.

SÜDAMETUNNISTUS

„Noh, peaaegu kõik arvavad, et neil on õigus ja sinul ei ole…“

„Neil on muidugi õigus niimoodi arvata ja nende arvamust tuleb austada,“ ütles Atticus, „kuid selleks, et teistega koos elada, tuleb mul eelkõige elada oma südametunnistusega. Ja see on üks väheseid asju, mis ei allu enamuse ootusele.“

HARIDUS, KASVATUS & VÄÄRTUSED

Lapsed peegeldavad selles raamatus oma vanemate arusaamasid. Peegeldavad eelarvamusi, silmakirjatsemist, soovimatust mitte mõista, aga ka kõike vastupidist – õiglust, kaastunnet, luba olla „mina ise“. Ma mõtlesin, kas Atticus oli nii eriline – nii suurepärane isa ainult selle tõttu, et juba tema vanavanavanaisa oskas lugeda ja kirjutada, ning kas haridus loob eelduse tolerantsuseks, õigluse ja õiguse tunnetamiseks? See raamat justkui vastaks sellele küsimusele „jah“. Ja siiski mitte ainult „jah“, vaid ka „ei“. Eelmise sajandi kolmekümnendatel oli neegrite seas kirjaoskajaid ju vähe – ja ometi kujutatakse neid õiglaste, viisakate, abivalmite, töökatena … Näib, et Lee tahtis meile öelda, et kõige alus on õigete väärtuste kasvatus.

Mulle meeldis, et olenemata etteantud väärtustele oli neil lastel lubatud ise mõelda ja mõista. Oli lubatud küsida ja saada ausaid vastuseid. Oli lubatud: olla osa ja olemas. Usun, et nii kaua, kui vanemad püüavad oma lastest kasvatada õiglaseid, kaastundlike ja ausaid inimesi, ei kaota see raamat kunagi oma mõju.

Nirti „Ja anna meile andeks meie võlad …“

2011-11-01T11:45:00.000+02:00

Mulle meeldis see raamat väga. Olen siia alla kogunud mõned tsitaadid. Tegelikult ma ei tea isegi, miks just need. Mõne raamatu puhul võiks iga lause tsitaadina välja tuua. Nirti on tundliku keelega ning tabab minu arvates väga hästi täna ja praegu elavate inimeste mõttemaailma ja tundeid. Tema peategelane on üsna õnnelik inimene (vaatamata kõigele). Ta ei ole üksi. Tal on kadestamisväärne sõbranna Anne ja poisssõber, kelle nimi mulle praegu ei meenu. Ta on noor. Ta tunneb ja mõtleb, ega tee kellelegi halba.

Tsitaadid:

Enne olin mina üksinda ja olid nemad, kõik oli lihtne ja selge, ma ei pidanud oma pead vaevama. Mina vihkasin neid, nemad vihkasid mind. Nüüd hakkas mulle tunduma, et ma ei läinud neile tegelikult üldse korda. See sünnitas minus ängi. Ma tahtsin kellelegi piisavalt korda minna, et ta mind südamepõhjast vihkaks.

***

Ma kuulsin seda isegi oma tuppa. Mulla all toimuv kannatamatu elu häälitses vaikselt ja tekitas minuski igatsuse millegi järele, millele ma ei osanud nime anda. Veider mismoodi ma oskasin alati anda nime asjadele, mis mind ei puudutanud ja minu elust läbi ei käinud, aga endale mõeldes tegi mõttelõng alati sipsti sõlme sisse ja mul jäi üle ainult kulmu kortsutada.

***

Elul on paraku täiesti ükskõik, mida sa endast mõtled või mõtlemata jätad.

***

Ma olin püüdnud keskenduda oma õpingutele, oma tööle, oma vähestele sõprussuhetele, omaenda haledale elule. See tundus lihtsam, ma ei tahtnud lihtsalt niisama oma elule mingit järjekordset läbikukkunud episoodi lisada.

***

Ta vaatas mind hämmeldunult, ehmunud emotsioonide siirast purskest. Ma sulgusin endasse ja mõtlesin, et ma pean olema vait. Ma pean vaikima ja mitte rääkima, sest asjadest rääkimine teeb asjad ainult hullemaks ning kui väga palju rääkida, siis hakkavad juhtuma halvad asjad.

***

Kas sa pole kunagi mõelnud, et sa tahaksid inimeste elu muuta?

***

Tõusevad kell 7 ülesse, paned kohvivee keema, teed võileibu. Paned riidesse ja ikka enam-vähem ühed samad valikud, sest garderoob on piiratud. Töö on samasugune. Elu on samasugune. Kõik on nii kuradi staatiline.

***

Ma õppisin väga vara lugema, et tema loodud maailmast võõrastesse maailmadesse põgeneda. Ma õppisin elementaarpsühholoogiat kasutama, ma õppisin inimesi mitte usaldama enne, kui nad selle ära teeninud on, ma õppisin just tema tõttu, et ma ei taha elada samasugust elu nagu tema või tegelikult väga paljud.

***

Jõhkrus ja harimatus on ikkagi enda valik ja eluviis.

***

Teen vaikselt voodit üles ning surun tekki oma kõige paremasse ja ilusamasse tekikotti. See on suur ja oranž, väikeste helekollaste träpsudega tekikott, mis tekitab tunde, et sa ujud sulatatud merevaiguookeanis, pöörad vee all ringi, teed silmad lahti ja vaatad, mismoodi päikesekiired vedelast kullast läbi tungivad ja kõik särama panevad.
***

Ma ei olnud oma eluga teinud midagi, millega ma oleksin ise väga rahul olnud.

***

Tuul puhub õrnalt näkku, kajakate kilehäälne omavaheline mõttevahetus, mere lõhn … Meri on hall, lained veerevad raevuka tasakaalukusega kivide vahele ning voogavad tagasi merre, et mõne aja pärast uuesti ennast rannale heita. Midagi kummastavalt kodust ja rahustavat on kajakate kisas, pleekinud valgetes teokarpides kivide vahel ning neis hallides kivides, mis katavad siin igat ruutsentimeetrit.

***

Ta oli tark tüdruk ja oskas eemale hoida, kui vaja - kuldaväärt oskus.

***

Alati, kui miski on läinud halvasti, on miski jällegi hästi läinud. Alati, kui miski on läinud natukenegi hästi, on mingi krahh või ebameeldivus selle ära rikkunud. Iga õnnestumine on sünnitanud hirmu, iga ebaõnnestumine on mind pudrustanud. Stabiilsust ei ole – inimesed on tulnud ja läinud, minult võtnud, mind nad on vajanud, ja keeldunud mulle andmast seda, mida mina olen vajanud.

***

Ma olin halvavalt üksinda.

***

Kui sa alustad mängu teadmisega, et mängitakse lihtsalt mängulustist, mitte võidu või auhinna peale, miks siis nutta ulguda, kui sa tõepoolest avastad, et mäng on läbi ja keegi ei võitnud.

***

Rahulikkus, mõtlikus ja oskus maailma kõrvalt vaadata.

Erika Aulik „Viru tänav ja teised“

2011-10-31T17:02:00.000+02:00

On väidetud, et inimese mälestustes (ka kirjapandud mälestustes) on ainus tõene ja tõeline ajalugu. Oma elu ausalt elanud inimese mälestusi ei peaks ju mõjutama vajadus midagi ilustada, varjata, valetada. Ja kui – siis mälutrikkide mõjul saavad need mälestused vaid päikselisemad või õnnelikumad paista, kui nad tegelikult olid. Või? Raamat jutustab Erika Auliku ja talle mingil viisil lähedaste inimeste elusaatusest. Erika abiellus tuntud kultuuri- ja avaliku elu tegelase Adolf Aulikuga. Aulikute lähemad perekonnatuttavad olid näiteks Johannes Aavik; Marie Under ja Artur Adson; Fridebert ja Elo Tuglas; Hermann Evert jpt.

Tema mälupildid viivad meid läbi kõigist 20. sajandi rasketest ajaloosündmustest:

 21.juuni 1940 nõukogude võim – äride ja kinnisvara natsionaliseerimine, esimesed küüditamised ja vangistamised.

 28.august 1941 hülgasid vene väed Tallinna ja sakslased marssisid sisse – järgnesid juutide mahalaskmised, küüditamine; võimuvahetus töökollektiivides ja sellega kaasnevad pealekaebamised ja vangistamised.

 Märtsipommitamine. Harju tänava jpt tänavate hävimine 10.märtsil 1944 venelaste poolt.

 Augustis 1944 sakslased taganesid ja üle paarikümne tuhande inimese ootas Haapsalus – Kiideva kandis paate, et enne venelase kohalejõudmist Rootsi pääseda. Paadid ei tulnud. Paul Keres, Tiit Kuusik, Tuglased, Aulikud jpt ei pääsenud üle.

 Jälle nõukogude võim. Jälle arreteerimised. Hävitati väga suur osa Eesti ärieliidist ja intelligentsist. Hävitati tegelikult kõik kellel ei õnnestunud üle piiri pääseda või kes ei hakanud uue võimuga agaralt koostööd tegema. Tegelikult ei piisanud alati ka koostööst. 1947 rahareform. 1949 aasta märtsiküüditamine. 1950 - 1951 arreteerimised, vangistamised. Hävitatute asemele pidid tulema paremad, õiglasemad. Aga kas tulid? Üle laipade rajatud tee pidi tooma uue õnneliku tuleviku. Kas keegi üldse uskus seda?

Kõige valusamini sisselõikava emotsiooni põhjustas Õiela pühapäevakülaliste (1946 - 1949) järjestikused vangistamised, ülekuulamised, asumisele või sunnitöölaagritesse saatmised. Süütute inimeste elu väljavahetamine peenraha või mingite isiklike mugavuste vastu. Pealekaebajad ja vihjeandjad, kes ka ise eluraskustes siplesid ja oma tegevusega end sel viisil vee peal hoidsid. Kohutavad ajad, mil hästi said elada vaid kohutavad inimesed? Võimuhullude, lipitsejate ja südametute paradiis?

Minu ettekujutustes on sel ajal peal nagu mingi tume vari. Võib-olla pärineb see ettekujutus selle aja lasteraamatutest, mis nüüd on muidugi tumedaks koltunud. Ehk nende lasteraamatute illustratsioonidest, mis kõik olid selgepiirilised, plakatlikud ja tumedates ja tuhmides värvides. Pilvitu päikesepaiste Stalini ajal ehitatud massiivsete kivimajade vahel ja must peenike tolm kõike seda katmas. Jõuliselt punalippu lehvitavad eesrindlikud naised ja mehed. Töökangelased, kes elasid väljasaadetute kodudes, nende mööbli keskel. Kahtlustav, hirmunud, salalik – inimeses halvimat välja toov riigikord. Alkohol. Kohutavates kogustes alkoholi, mis oli võimeline vaigistama südametunnistust ja või selget mõistust. Enesetapud. Vähksurmad – väga palju vähksurmasid.

Märta Tikkanen "Punamütsike"

2011-10-11T15:38:00.000+03:00

Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe

Juba 1986. aastal ilmunud raamat. Ootas raamaturiiulis, et ma lõpuks ta leiaksin ja loeksin. Ma leidsin ja ei kahetse põrmugi.

Tundlik, pihtimuslik, peenetundeline – mitte liiga aus. Tikkanen pigem laseb läbi kujundite ja väikeste seikade aimata, kui sügavalt miski teda puudutas. Tema kirjastiil peegeldab ilmselt seda sama sissekasvatatud vaoshoitust, millest ta vabaneda püüdis. Imetlusväärselt hästi säilinud ja selged mälestused lapsepõlvest – ka negatiivsed mälestused, mis ununema kipuvad.

Tsitaadid:

Ebasõbralikud sõnad, mida ei tohi öelda. Sõnad, mis ehk võivad solvata ja haiget teha, ent mis võib-olla teevad veel rohkem haiget, kui neid kunagi välja ei öelda.

Targem on end ohjeldada ja nutta ja ära minna ja häbeneda.

Ta on reetnud kõiki neid, kes kõnnivad juba sissetallatud radu, kes tahavad, et mitte keegi ei läheks oma teed, et kõik jääks sinna kuhu nad kuuluvad, kus neid eeldatakse olevat, et keegi ei peaks kahtlema või kartma või häbenema.

Et kõik oleks nii nagu on alati olnud.

SÕNAD

2011-10-05T09:58:00.001+03:00

Üksildase sõnad keerlevad ringiratast üksildase ümber, sest pole kedagi, kes neid kuulaks või kuuldes mõistaks. Üksildase sõnad keerlevad ümber üksildase senikaua, kui üksildane mõistab, et on üksildane ja veel aastaid pärast seda äratundmist. Üksildase sõnad on nagu igaühe teise sõnad, aga neid kuuleb vaid üksildane ja võib-olla ka üksildase kass. Üksildane ootab päeva, mil sõnad vaikusest väsivad ja vabavoolus teadvuse keelele rüsivad. Sellel päeval kirjutab üksildane raamatu või helistab emale või toksib Facebook´i staatuseribale ühe paljastava lausekese. See on tema vabanemise päev – sõnad said välja ja uutele üksildastele sõnadele on ruumi tehtud.

Suure juhi ja õpetaja sõnad kõmisevad ajalehe esikülgedel ja suurtes auditooriumites. Suur juht ja õpetaja räägib palju, varjab palu ja tema sõnad ei tähenda midagi. Suur juht ja õpetaja püüab oma sõnadele tähendust anda, aga siis ei õnnestu enam varjamine – sellepärast räägib ta hästi palju. Nii palju, et keegi ei suuda enam kuulata ja keegi ei suuda lõpuks kindlalt väita, kas oli tähendus või mitte.

Rudyard Kipling´u sõnad on auhinnatud ja head. Rudyard ütleb, et sõnad on inimkonna tugevaim narkootikum ja tal on õigus – inimkond manustabki sõnu ohjeldamatu mõnuga.

Leksikograafi sõnad on süstematiseeritud, tähestikulises järjekorras ja grammatiliselt õigesti esitatud. Leksikograaf peab sõnade üle arvestust, nii nagu rahvaloendajad peavad arvestust inimeste üle. Leksikograafide elus leidub õnnelike sündmusi, kui registreeritakse uue sõna sünd, aga leidub ka leinapäevi, kui täheldatakse sõna või koguni mitme sõna või veelgi hullem fraaside surma.

Naabertrepikoja joodiku sõnad uhavad sust üle nagu kevadine Jägala juga. Need sõnad kõmisevad, lõhkevad ja varisevad. Need summutavad iga mõtte, enne kui seda on mõeldagi jõutud. Neil on orkaani ja pikse jõud ning need tungivad sisse akna praost ja papist ukse lukuaugust. Need kastavad oma armastuses ja vihas üle igaühe, kes neid kuuleb, ainult Leena jääb kuivaks, kurdiks ja ükskõikseks.

Armastaja sõnad on haavatavad ja alasti nagu ta pilgud. Armastaja süda tunneb vaikuses teie sõnade saladust, aga sellest talle ei piisa, sest ta kõrvad janunevad kuulda oma südame teadmuse kaja. Kuulda miljoneid kordi kõlanud sõnu, mis on suunatud ainuüksi tema kõrvadele – teada seda, mille aimdus väreleb naeratades ta mõtteis.

Taktitundelise isiku sõnad on pehmendatud udusulgedest vooderdisega. On taktitundetu vastata taktitundelise isiku udusulis sõnadele jämedustega. Taktitundelise isiku sõnad muudavad taktitundelise isiku haavamatuks, külmaks ja immuunseks. Otsekohesed, udusulita jämeduste pildujad, muutuvad ainuüksi taktitundelise isiku vaatamisest töntsiks.

Klassivenna sõnad kakskümmend aastat hiljem on natuke võõrad ja üllatavad – nagu teisest maailmast.

Konfutsiuse sõnad: „Kui sõnad kaotavad oma tähenduse, kaotavad inimesed oma vabaduse.”

Õpetaja sõnad on kuldsed ja targad. Õpetaja armastab oma sõnu ja kordab iga päev kunagi õpitud sõnu üle. Lapsed ei õpi ta sõnadest midagi, kõik on vaja ise avastada.

Vaikse naisukese sõnad vaiksed nagu oja vulin. „Peab alati rääkima sõbralikult, mitte häält tõstma. Pole midagi halvemat teineteise peale karjumisest, sest karjujatega pole midagi peale hakata, sellised inimesed pole õppinud kuidas peab käituma,“ ütleb ta. Vahel ütleb vaikne naisuke endamisi kohutavaid asju. Vaikselt ja kergelt langetab ta kohtuotsuseid. Võib-olla ta ei tajugi, mida ta ütleb, laseb vaid sõnadel vaikselt voolata – või tajub ta liigagi hästi?

Õigusosakonna juristi sõnad on rohked, kanged, ilukõnelised ja täpselt nii väänatud, et ütleja üleolek igale põmmpeale selge oleks. Mitte mõte, aga just õiguse eest võitleja üleolek peab teile selgeks saama. Õiguse kaaludega kaalutud, lõpuni ükskõiksed ja nende mugavust kaitsvad sõnad. Sõnad, mis tapavad ära kõik loomulikud, inimlikud, emotsiooniga sõnad – te saate vaid vaikida, sest teil ei ole olemas veel mõnitavamaid tänitavamaid, alandavamaid, meeldetuletavamaid sõnu. Aga see, kellel on palju sõnu on ka palju aega. Õiguse eest võitleja ütleb oma sõnu sada korda – sada korda järjest – ja kui see viimane kord on kõlanud, ta muigab. No nüüd lõpuks te saite aru või? Ei? Pole midagi, ma ütlen veel ühe korra – saja esimese korra. Ja siis ta irvitab igaühe kuuldes, kellel on kasvõi üks kõrv: „Ükssada üks korda pidin ma seda talle ütlema – ta ei saanudki aru.“ Aga nüüd on teie enda sõnad juba nutuklompide taga kurgus kinni ja õiguse eest võitlejale jääb õigus. Mitte tõde, aga õigus. Selle õiguse andis talle tema amet. Tal on alati õigus. Sellel, kes tahab end oma ükskõiksetes tegudes puhtaks pesta, läheb vaja paju sõnu ja te lasite sellel õiguse eest võitlejal segamatult rääkida. Te teate harjumuse jõudu – te teate, et selle kõigega isegi harjub. Ajapikku te võib-olla juba teate, et see õiguse eest võitleja on väike ebakindel mehike, kes peab sulgi kohevile ajama ja uhkeldama, et end enda silmis tõsta. … Praegu te veel ei tea – praegu te nutate oma alanduses.

Haldja unelaulu refrään

2011-10-05T09:30:00.001+03:00

„Kergeil tiivul üle tuule

Kergel häälel üle keele

Uni vaikne – uni hea

Üle meele jälle teele …“